At fourteen hundred

[Chelsea Juliet]

Tütarlaps kergitas pisut oma kulme ja noogutas. “Jaa,“ vastas ta. Seekord ta ka ei valetanud. Ta tundis ennast hästi. Paremini kui enne. Kuid ta ei langetanud oma pilku selleks, et Romeole otsa vaadata vaid tundis ennast natuke vabamalt, olles nii nagu ta enne oli. Pea kuklasse surutud.

[Romeo L. Byron]

Romeo naeratas kergelt ja tõusis. "Soovid ehk midagi süüa? Pitsat näiteks?" küsis ta.

[Chelsea Juliet]

Chelsea vangutas pead. Nälga ta küll ei tundnud. Samuti ei söönud ta ka liha, mis oli igas pitsas olemas. “Ei, aitäh,“ lausus ta ning kergitas ennast pisut selleks, et juua.

[Romeo L. Byron]

"Okei. Eks sa ise tea." Tühja kõhu peale polnud tasuv juua, seda Romeo teadis. Ta lonkis kööki, et võtta kapist pakk krõpse. Mitte just kõige tervislikum, aga üks pakk ei tee liiga.

[Chelsea Juliet]

Peagi oli ta oma klaasi taas tühjaks kummutanud ning tõusis püsti, hakates otsejoones tuikuma. Ta koperdas aeglaselt Romeole järgi ning kui nähes teda taas seljaga tema poole seismas, muigas purjus tüdruk ja jooksis sinna. Aeglaselt, kuid sellegi poolest ning hüppas talle õlgadele. “Tahan selga,“ mõmises ta vaikselt noorukile kõrva.

[Romeo L. Byron]

"Heiheihei." Alkoholilõhn hõljus õhus ja Romeo toetas Chelseat. Neiu paistis omadega väga kastis olevat. "Ära taha selga, taha diivanile tagasi," sõnas noormees ja kandis Cheli elutuppa, asetades ta diivanile. Nojah, purjus hea väljanägemisega tüdruk tema korteris - kellel ei tekiks nurjatuid mõtteid? "Sa oled täis."

[Chelsea Juliet]

Ta ei hakanud ka vastu vaidlema, mis sellest, et ta soovis tõesti selga saada, mitte diivanil lösutada.
Kuid ta raputas pead, kibrutades segaselt kulme. “Täis? Mina? Nalja teed või?“ küsis ta pehme keelega, turtsatades seejuures. Ta pööras ennast küljele, vaadates noormehe poole kulme kergitades. Kogu ta pilt oli kergelt udune ning natuke ka siia-sinna tuikuv, kuid muidu tundis ta ennast hästi.

[Romeo L. Byron]

"Jah, sa oled täis," lausus Romeo kannatlikult. Ta kummardus Chelseale lähemale. "Sul lähevad sõnad suus sassi." Veelgi lähemale. "Jalad ei kanna." Nende näod oli peaaegu vastamisi. "Kuidas sa seda nimetaksid?"

[Chelsea Juliet]

Chelseal jäi hing kinni. Talle ei olnud keegi kunagi nii lähedal olnud ning need sõnad mida nooruk just kuuldavale tõid, olid ka vaid mõmin tema kõrvus, mis lihtsalt välja voolasid. Kuid ta ei suutnud ennast tagasi hoida ja sirutas käe välja, libistades sõrmed nooruki pehmetesse juustesse, ise veidike üllatunud olles, et talle alles nüüd selleks luba anti. “Nõrkuseks,“ vastas ta, sasides õrnalt Romeo juukseid.

[Romeo L. Byron]

Chelsea alkoholilõhnaline hingeõhk meeltes heljumas, Romeo naeratas ja suudles Chelseat õrnalt. Purjus või mitte, üks kord elus peab see tüdruk ka teadma, mida tähendab kellegi suudlemine.

[Chelsea Juliet]

Ta ei saanudki aru miks ta õieti oli nii madalale langenud. Ta oli ju stipendiumi nimel siia üle kolinud selleks, et saada paremad hinded. Kuid kõik vale oli juba tehtud.
Chelsea tõmbas noormehe pisut omale lähemale, vastates ta suudlusele, mis oli ilmselt oodatust õrnem, kuid samuti ka veidi oskamatu. See oli siiski ju ta esimene kord, mis sellest, et ta oli lootnud, et esimene suudlus tuleb tal kaine peaga.

[Romeo L. Byron]

Romeo võttis õrnalt Chelsea õlgadest ning, laskmata neidu lahti, istus tema kõrvale diivanile, et suudlust jätkata. Neiu tundus kuidagi... süütu. Kas ta polnud siis varem suudelnud või midagi? Noormees tõmbas sõrmedega läbi Cheli punaste juuste.

[Chelsea Juliet]

Tütarlaps ei mõistnud eriti midagi, kuid tajus seevastu, et tema õlgadest hoiti kinni. Mille jaoks? Ta oli ju niigi liiga nõrk selleks, et püsti tõusta ja minema jalutada. Kuid tal ei olnud ka midagi selle vastu kui temast nii kinni hoiti.
Samuti ei katkestanud ta ka suudlust, hoides temast endiselt kinni ka siis kui too tema kõrvale istuma vajus. See oli hea, ta ei saanudki salata seda. Esimene kord ju, mis sellest, et ta ilmselt ei mäleta seda pisiasja enam üldse.

[Romeo L. Byron]

Romeo katkestas suudluse hetkeks, libistades oma käe Chelsea lõua alla, et temaga silmsidet hoida ja neidu siis uuesti suudelda. Fain, homme ei mäleta Chelsea niikuinii midagi.

[Chelsea Juliet]

See võis ju üürike hetk tunduda, kuid silmsidemele ta ainult naeratas kergelt, vastates peagi suudlusele, mille Romeo talle kinkis. Ta isegi ei mõistnud miks nad järsku olid nii lähedasteks saanud. Või siis ka mitte. Ilmselt oskas nooruk ära kasutada tüdrukut hetkel kui ta ei suutnud õieti midagi tehagi. Kuid... Chelsead ei huvitanud. Ta sikutas noorukit rohkem enda peale, üritades suudlust mitte katkestada.