Suitsetamas. ; )

[Romeo L. Byron]

"Eks sa ise tea," kehitas Romeo õlgu. "Igaühe tervis on enda teha." Ta nõjatus vastu trepiastet.

[Alec Snow]

Alec noogutas kergelt. "Täpselt. Ja kuna mina sellest enam ei hooli, siis võin teha kõike, mida tahan," vastas mees kõveralt muiates. Ta ei olnud enda tervisest juba mitu aastat hoolinud, kuna tapmiskatsed ikka mõjusid nii.[/i]

[Romeo L. Byron]

Romeo istus mõnda aega vaikides. Siis ütles ta: "On alles vabadus," mõeldes oma praegusele elule - töö, kui seda leidis, ja töö. Ehk siis tööd leidus küllaga. Puhkepausi ei üldse. Ainult jalgalaskmised aitasid veidi pinget maandada.

[Alec Snow]

Alec pööras pilgu taas majadele. "Jah, vabadus, kui oled ümbritsetud majadest ja inimestest," ütles ta vastuseks kergelt lõbustatud häälel.[/i]

[Romeo L. Byron]

"Ilma naljata, mees." Romeo turtsatas. "On sul kunagi töö olnud? Ma saaksin vabadusest rääkida, kui saaksin mõneks ajaks tööst priiks. Sul aga paistab pidevalt olevat selline elu, nagu sa ise tahad."

[Alec Snow]

Alec pööras oma näo täielikult Romeo poole. "Minu elu on hullem, kui sa arvata oskad. Minu töö on hullem, kui sa arvata oskad," ütles ta vaiksel, kuid kergelt ähvardaval toonil. Keegi ei teadnud, peale Ryan'i, Nate'i, Melisa ning nüüdseks surnud Karl'i, mis elu ta on elanud ja mis tööd teinud. Ja mida ta endiselt teeb. Ega see armgi tal lihtsalt lambist ei tulnud. Sellega oli seotud tapmiskatse. "Kui sa tõesti arvad, et minu elu on selline, nagu mina seda tahan, siis sa eksid rängalt," lisas ta tõsiselt. Alec ei tahtnud endale seda elu, ta ei tahtnud neid tapmiskatseid, tülisid, kõike. Ei tahtnud. Praegu, siin, Manhattanil, on ta elu vähegi normaalsem olnud, kuna keegi pole teda veel leidnud.[/i]

[Romeo L. Byron]

Romeo oleks hea meelega tagasi hüpanud. Taktitundelisusest ta seda ei teinud, vaid suunas pilgu kõrvale. "Vabandust. Ma ei mõelnud midagi halvasti. Ma lihtsalt ei teadnud."

[Alec Snow]

Alec turtsatas. "Ma tean," ütles ta vaikselt. "Aga tõesti, sinul on vabadust rohkem, kui sa arvata oskad, sa lihtsalt ei saa sellest praegu aru," lisas ta kergelt ohates. Alec elaks suurima heameelega selle tüübi elu, mis siis, et ta geilik on. Vähemalt ei ole tema välimus terveks eluks rikutud.[/i]

[Romeo L. Byron]

"Ju vist mitte," nõustus Romeo veidi kõhklevalt. "Mulle on suhteliselt kõik võimaldatud, kuigi praegu lööb see kõik üle pea."

[Alec Snow]

Alec kallutas pead tahapoole ning kinnitas pilgu üles. "Mingil ajal peab see hetk ka tulema," ütles ta siis noormehe poole vaatades. Tema käsi tõusis automaatselt ning mees puudutas enda armi näol. Kui palju ta paar aastat tagasi naiivsusest oli lootnud, et see arm lihtsalt kaob... aga ei. Tema elu oli igaveseks rikutud. See on piisav karistus kõige eest, mida Alec teinud oli.[/i]

[Romeo L. Byron]

"Noh... Minuarust teeb see arm su omapärasemaks," sõnas Romeo ettevaatlikult. "Vaevalt et kuskil teist leidub."

[Alec Snow]

Alec pööras enda tumesiniste silmade kergelt jaheda pilgu poisile. "Einoh, selliste asjade üleelamine on igapäevane," ütles ta kergelt sarkasmiga. Alec on siiamaani ainus, kes on elusana Nende käest pääsenud. See on tegelikult imetlusväärne, aga seda ohtlikum Alec'il kusagil käia on. Nad on igal pool.[/i]

[Romeo L. Byron]

Romeo võpatas kergelt. "Geez, sorry, mees. Mul pole su minevikust aimugi. Vaevalt et sina alati kõike õigesti ütled." Ta pööras end taas otse ja toetus küünarnukkidele.

[Alec Snow]

Alec muigas lõbustatult. "Tegelt ma reageerisin üle. Kergelt halb teema, millest rääkida, muud ei midagi," ütles ta hetke pärast, et tüüp kõike väga hinge ei võtaks.[/i]

[Romeo L. Byron]

"Üpris." Romeo vaatas taevasse. "Mina alustasin seda vestlust, nii et mina pean vabandama."