Vahetunnil.

[Tyler E. Lerman]

Lärmakas vahetunnikell oli helisenud ja Tyler jalutas üsna aeglasel sammul St. Jude'st keskplatsi poole, telefon käes. Viimaks valis ta laua üpris keskel ja maandus istuma, silmad telefoniekraanile suunatud.
Lõpetanud mobiiliga klõpsimise, pistis ta selle taskusse ja nõjatus vastu lauaäärt, jäädes teisi keskplatsil viibivaid õpilasi silmitsema.

[Chelsea Juliet]

Chelsea oli õnnelik, et suutis viimaks ometi eemalduda lärmakast õpilastesuminast, kellel polnud justkui temasugusest aimugi. Õlakott kätevahel, sammus ta pargi poole, pilk ainiti maha surutud. Kuigi see oli erakool, oli ta alati arvanud, et see koolivorm oli kuidagi liiga paljastav. Olgu, seelikul ei olnud midagi viga, kuid neidis tundis ennast paremini pükstes ja mugavas sviitris.
Kui ta viimaks ka parki jõudis, vaatas ta ringi ning silmitses lühikest aega gruppidesse koondatud õpilasi, kelle keskel oli ka mõningaid paare. Oma eluarmastuse otsimise oli ta juba ammu jätnud. See tundus nii mõttetu praegu tema jaoks. Kool oli tähtsam!
Ta sammus kiirelt mööda parki kuni jõudis viimaks ühe tühja lauani, mille taha ta ka istus. Koti asetas ta enda nina ette ning võttis taskust välja oma Sidekick telefoni, mille oli sünnipäevaks saanud, asudes seejärel seal oma postkasti kirju lugema.

[Tyler E. Lerman]

Tyler oli oma telefoni uuesti välja tõmmanud, sest see oli taskus vahepeal vibreerima hakanud, mis andis märku sõnumist. Vahepeal oli aga temaga ühte lauda istunud ilmselt Conctance'st tulnud tüdruk, keda noormees ei tundnud. Loogiline ka, kui tema käis poistekoolis, teine aga tüdrukutekoolis. Veidi aega kaalus Ty kas end tutvustada või mitte ning mattis selle mõtte maha, sest tütarlaps tegeles oma telefoniga. Pisut aega silmitses ta tüdrukut, leidis siis, et see on ebaviisakas ja pööras pilgu eemale. Segada ei tahtnud.

[Chelsea Juliet]

Kuna tema postkastis polnud midagi peale rämpsposti, mille ta ka kiirelt eemaldas, tundis ta kellegi pilku endal. Langetades mobiili, mille ta oma taskusse tagasi surus, vaatas ta otsa noormehele, kes parajasti pilgu eemale pööras. Kuna ta isegi ei olnud populaarne, ei teadnud ta, mis kellegi nimi siin oli. "Tere," lausus ta kõheldes, oletades, et kuna nad juba istuvad ühe ja sama laua taga, mõlemad tegevusetult, siis võiks ju vaikust kuidagi peletada.

[Tyler E. Lerman]

Kui Tyler kõhklevat häält kuulis, pööras ta pilgu automaatselt tüdrukule, kes temaga ühes pingis istus. "Tere. Ma olen Tyler," vastas noormees naeratades ja uuris võimalikult märkamatult tütarlapse välimust.[/i][/color]

[Chelsea Juliet]

Chelsea naeratas. Ei olnudki mingisugust eemalelükkamist nagu ta kartnud oli. Selle asemel tutvustas Tyler ennast talle, mis oligi plussiks. Ilmselt siia kolimine ja kooli sisseastumine polnudki kõige hullem. Lihtsalt ei julgenud ta ise teistega suhtlemist alustada olgugi, et ka tema klassiõed polnud tema vastu huvigi tundnud. Olgu peale. "Chelsea Juliet," tutvustas ta ennast täispika nimega. "Meeldiv tutvuda," lisas ta, sirutades oma kahvatu käe välja.

[Tyler E. Lerman]

Tyler võttis käest kinni ja raputas seda kergelt. "Sinuga ka," lausus ta naeratades ja noogutas õrnalt. Hetkeks heitis ta pilgu neiu koolivormile ja siis seal kõrval asuvale tüdrukutekoolile. "Sa käid Constance's, eks?" päris ta kinnituseks.[/i][/color]

[Chelsea Juliet]

Näitsik naeratas ja noogutas, surudes mõni hetk pikemalt noormehe käsi ja lõpetas siis, lastes oma käel põlvedele langeda. "Ja sina Jude's?" küsis ta samuti kinnituse saamiseks. Alles siis langetas ta pilgu, et koolivormi samuti uurida. "Kui... vana sa oled kui küsida tohib, Tyler?" uuris ta, alustades lihtsa küsimustikuga.

[Tyler E. Lerman]

Tyler noogutas samuti ja muigas. Küsimused olid üsna teadaolevate vastustega, sest mõlemad kandsid ju koolivormi, kuid tutvuse algul alustati üldiselt ikka tavaliste küsimustega. "Lõpuklass. Kaheksateist olen. Ja sina?" päris noormees vastu.[/i][/color]

[Chelsea Juliet]

Chelsea muigas. Kuigi ta oli palju tutvunud vilistlastega, oli alati hea suhelda ka nendega, kes käisid veel koolis. "10. klassi, kuusteist," lausus ta. Juba see, et ta oli üks kõige noorematest andis talle väikese loa häbelikumaks muutuda. Ta oli kogu klassi pesamuna ning samuti ka ilmselt ainuke, kes eelistas sellises vanuses pigem lugeda ja teha koduseid ülesandeid kui laamendada, juua ja tarvitada keelatuid aineid.

[Tyler E. Lerman]

Tyler naeratas kergelt. Tema suhtles millegipärast rohkem omavanuste õpilastega ja polnud eriti kokku puutunud ei noormate ega vanematega, kuid see ei näidanud, et tal oleks midagi nende vastu olnud.
Mõni hetk valitses nende vahel vaikus, kui keskplatsil oli ikka teiste õpilaste sumin. "Sa oled üsna häbelik, eks?" küsis nooruk viimaks, lootes et see Chelsea't ei solva. Talle lihtsalt tundus, et neiu on vaiksemat sorti inimene. Mitte, et see midagi halba oleks.[/i][/color]

[Chelsea Juliet]

Neidis kehitas oma õblukesi õlgu. Paistis, et ka see sviiter ja vest olid talle suured, kuid vähemalt tal endal oli mugav. "Ma ei saa ennast alati ka just väga jutukaks pidada, kuid kui teemat on, siis olen jällegi suur lobamokk," tähendas ta vaikselt, muiates seejärel. Tõsi ta oli. Kui temast kord see vaikiv pisik välja saada, oli ta pea samasugune nagu teised temavanused. Uudishimulik, rääkiv, rõõmus ja palju naerev.