|
|
Post by Joseph Meraz on Jun 6, 2010 19:55:00 GMT 3
New York Metropolitan Opera House säras õhtustes tuledes kuldselt ja välja kostus vaikset muusikat. Maja ees ei olnud just palju inimesi, sest enamus olid vaheajal sees ja jalutasid mööda koridore või rääkisid oma naabritega kes teab millest. Alati oli teatris keegi, kes ei olnud veel kuulnud sinu uuest äritehingust või vaimustavalt andekatest lastest ja ilusast uuest majast. Alati oli keegi selline, isegi kui sa olid tuntud.
Siiski oli väljas ka inimesi. Nende seas ka tumedas ülikonnas Joseph, kes oma vanematega ooperisse oli tulnud ja seda nüüd kahetses. Ta mäletas oma esimest ooperikogemust ja see ei olnud meeldiv. Toredad ei olnud ka kõik ülejäänud korrad, mile teda kaasa sunniti, aga ikkagi oli ta jälle siin ja jälle vaatas. Jälle tegi ta näo, et talle kohutavalt meeldib oma vanematega käia teatris ja kuulata kuidas paksud naised laval uluvad.
Esimest korda üle teab mis pika aja tahtis ta suitsu, aga oli endale lubanud, et ei tee ja ei teinudki. Ta lihtsalt seisis seal väljas ja vaatas tänavale, kujutades juba ette, kuidas ema ja isa talle pärast väidavad, et ta oleks nii palju tutvusi saanud seal sees, kui ta ei oleks ära läinud.[/i]
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 6, 2010 20:00:12 GMT 3
Kathleen sammus oma vanematega, kõik uhkelt üles löödud, ooperimajast välja. "Olgu, tsau emps ja paps," sõnas ta ning lehvitas vanematele. Vanemad nimelt pidid mingite peretuttavatega restorani minema veel, Alix aga mõtles, et läheb koju. Üle õla rõõmsalt lahkuvaid vanemaid vaadates, põrkas ta järsku kellegiga kokku. "Oi, ma väga väga vabandan," sõnas Kathleen siiralt mehele mustas ülikonnas.
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on Jun 6, 2010 20:03:55 GMT 3
Joe pööras end kiiresti ümber ja oli hetkeks valmis isegi karjuma hakkama, sest tema peas ulus ikka veel paks naine ja see ei olnud just parim heli. Aga kui ta nägi, et otsa jooksja oli tüdruk ja üldse mitte kole tüdruk, kadusid need mõtted tal kiiresti peast. Kiiremini, kui need olid tekkinud.
"Ei ole hullu," muigas Joseph. "Kui sa muidugi ise endale viga ei teinud, kui ma sulle tee peale ette jäin," andis Joe asjale teise vaatenurga - mitte temale ei joostud otsa, vaid tema jäi tee peale ette ja justkui meelega. Sellistele tütarlastele oleks ta muidugi hea meelega tee peale ette jooksnud iga päev.[/i]
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 6, 2010 20:08:47 GMT 3
Alix raputas õrnalt naeratades pead. "Ei-ei, ärge nüüd ajage, see oli minu süü. Ma nimelt jälgisin, kuidas vanemad lahkuvad ja üldse ei vaadanud ette ja... jah, veelkord vabandust," ei lasknud Kathy võõral noormehel süüd enda peale võtta. "Väga džentelmenilik küll, aga siiski..."
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on Jun 6, 2010 20:18:43 GMT 3
"Mind on ainult üks ja ma ei ole nii vana, et mind teietama peaks," kortsutas Joe korraks näitlikult kulmu. No kes tuleks sellise asja peale, et hakkaks perverti teietama? No olgu, kõik ei teadnud, et ta perv on, aga ikkagi. Noor mees tänavalt ja kohe vaja teietada? Naah.
"Usu mind, ma olen palju hullemaid asjugi läbi elanud, kui see, et sina mulle otsa jooksid," eks mingil määral ka paremaid, aga hetkel ei omanud see Josephi jaoks tähtsust. Oli väga hea, et mutike tema peas enam ei karjunud, sest tema asemele hakkas kuju võtma tütarlaps tema ees oma pehmema hääle ja palju saledama kehaga.[/i]
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 6, 2010 20:23:25 GMT 3
"Viisakus, kallike, viisakus," muigas Kathleen, kes nüüd end võõra noore seltsis paremini tundma hakkas. Kinnitas ju noormees just, et talle ei meeldi, kui teda teietatakse. "Elementaarne viisakus - võõraid inimesi teietatakse seni, kuni pole jõutud ühiselt otsusele 'sina' peale üle minna," lisas ta ning hakkas siis naerma. "Seda ma usun jah, eriti, kui sa samalt etenduselt tulid, kust minagi," pilgutas neiu noormehele silma ning asetas käed rinnale vaheliti. Õhuke ning üsna lühike valge kleidike sama tooni salliga ei andnud enam nii hilisel õhtutunnil väga palju sooja ning neiu käsivartele oli tekkinud tibutagi.
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on Jun 6, 2010 20:33:11 GMT 3
Joe naeris hetkeks - muidugi oli see üks jubedamaid asju. Kuigi ta võis kihla vedada, et kui homme mõne arvustuse lahti lööks, oleks seal enamjaolt ainult kiidusõnad. Sõnad, mida Joe ei oleks kasutanud sellise ulumise kohta, aga kunstiinimesed kasutasid harva, kui midagi kiitsid.
Õrn tuuleiil pani Joe lipsu natuke lehvima ja see viis ka korraks pilgu tüdrukule, kellega ta juttu vestis. Nagu enamustele tüdrukutele omane, ei osanud ka see tütarlaps end soojalt riidesse panna, kuigi oli teada, et tuleb õhtusel ajal ringi siiberdada. "Palun," ütles ta oma pintsakut tüdrukule õlgadele sättides. Hoor või mitte, elementaarseid viisakusreegleid tundis ta ikkagi. Näiteks, et kui daamil on külm, siis on härra kohus talle sooja anda. Joe tegi seda enda jaoks kõige viisakamal viisil.[/i]
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 6, 2010 20:41:15 GMT 3
Kathleen muigas. Ta suutis siiamaani üsna tõsise noormehe naerma panna.
Kui poiss talle oma pintsaku õlgadele asetas, tõmbas neiu selle endale tihedamini ümber ning naeratas noormehele. "Tundub, et sa siiski tead viisakusreegleid ka," sõnas ta. "Aitäh," lausus neiu samuti. Ilma poisi jakita oleks tüdruk ilmselt külma saanud. "Miks siis siin niimoodi, üksinda passid?"
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on Jun 6, 2010 20:52:49 GMT 3
Joseph tegi korraks uskumatu näo pähe - kas oli tõesti mingitki kahtlust, miks ta ei olnud sees, vaid siin? Eriti arvestades tüdruku hiljutist märkust selle kohta, kust nad mõlemad just tulid. Aga samas võis ju ta ükskõik mille pärast Metropolitani ees passida, mustas ülikonnas.
"Sest et ma ei tahtnud, et mu kallid emme ja issi mind igale võimalikule vanainimesele tutvustaksid ja väidaksid, kui andekas, hea, tark, tore ja tubli ma olen. See on päris väsitav, kas tead," lausus ta lihtsalt. Tõesti oli tüütu vestelda inimestega, kelle nimi ja nägu talle niikuinii meelde ei jäänud. "Sama võiks ju küsida sinu kohta, aga sa ilmselgelt tahtsid mulle otsa joosta, seega ma ei hakka uurima."[/i]
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 6, 2010 20:55:19 GMT 3
Kathy hakkas võõra noormehe viimase lause peale naerma. "Jah, sul on õigus, pole mõtet küsida. Aga siiski ma vastan sellele küsimusele, mille sa esitamata jätsid - ma saatsin ema-isa peretuttavatega restorani ja hakkasin ise kodupoole minema. Sina aga jäid teepeale ette ja mõtlesin et noh... jookseks otsa, nalja peab ju saama," muigas neidis ning lükkas nüüd oma käed poisi pintsaku varrukatesse.
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on Jun 6, 2010 23:50:07 GMT 3
"Ja kas sa leidsid selle naljaka olevat?" küsis Joseph muigega. "Mulle otsa jooksmise, ma mõtlen," täpsustas ta. Nagu juba mainitud, ei olnud Josephil kunagi selle vastu midagi, kui ilusad tüdrukud teda sõna otseses maha üritavad niita.
Oli kuulda, kuidas inimesed hakkasid seest ära minema juba suuremates hulkades ja Joe uskus, et ega enam ei ole kaugel ka temagi vanemad. Aga kui neil temast midagi vaja oli, siis küllap nad ikka oma pojakese üles leiavad. Telefonid olid neil siiski kõigil olemas ju. Ei olnud raske paari nuppu vajutada ja ühte kõnet teha.[/i]
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 8, 2010 22:54:11 GMT 3
"Aga loomulikult, see oli üks naljakamaid asju, mida ma läbi aastate teinud olin!" naeris Alix sarkastiliselt.
Neiu heitis pilgu ooperimajale. "Igatsed vanemaid?" küsis ta, kaval muie näol.
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on Jun 8, 2010 23:01:42 GMT 3
"Hullult tahaks juba emme-issiga koju minna ja kommi süüa," muigas Joseph ja viis korraks pilgu ustele, kust - ennäe imet - Josephi vanemad välja tulid. Nad nägid välja väga õnnelikud, aga Joe treenitud silmale oli näha, et mõlemad olid sitaks väsinud ja tahtsid kodus diivanil vedeleda või siis kohe magama ära minna. Üheksateist aastat kogemusi ja sellised asjad tunned vabatl ära.
"Vaata, mu vanemad tulevadki," muigas Joseph tüdrukule ja surus oma käed viigipükste taskutesse. Ta oli kindel, et vanemad teda näevad või siis talle helistavad või midagi. Mis siis, et nende poeg oli täiskasvanu - oli siiski vanemate asi oma laste eest hoolitseda ning Jonathan ja Ketleen Meraz võtsid seda ülesannet väga tõsiselt.[/i]
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 8, 2010 23:06:54 GMT 3
Kathy muigas. "Saan aru. Mina olen juba suur tüdruk ja elan emmest-issist eraldi," sõnas tütarlaps ning pööras siis pilgu ooperimajale, Josephi vanematele. "Siinkohal jääb siis meie jutuajamine katki?" küsis ta noormehelt, kui oli oma pilgu talle tagasi oli pööranud.
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on Jun 8, 2010 23:14:20 GMT 3
"Muidugi mitte," ütles Joseph, võttis taskust oma heliseva telefoni, lõpetas kõne ja lehvitas enda emale, kes nüüd isa ka siiapoole vedas ja samal ajal oma telefoni kotti pani. Ketleeni näol oli särav naeratus ja ta nägi kena välja. Jonathan seevastu oli nagu Joegi mittemidagi ütlevas mustas ülikonnas ja üldse mitte nii õnnelik selle üle, et saaks oma poega segama minna. See oligi nende vahe, et isa teadis piire, ema mitte nii.
"Joseph, kallis, kuhu sa kadusid? Seal sees oli paar inimest, kellega oleks olnud kasulik tutvust sobitada," teatas Ketleen juba natukene eemalt. Jonathan ainult noogutas peaga, sest tema oli juba märganud, et tema pojal on vestlus pooleli ja ei olnud nii agar vahele trügima.
"Oi, Joseph, mida sa oma pintsakuga oled teinud?" küsis ema. "Oh, kui viisakas sinust. Andsid selle tüdrukule selga!" rõõmustas naine ja vaatas tütarlapse poole, kellel tema poja pintsak seljas oli. Emana teadis ta, kui hoor ta poeg olla võib, kui tahab ja selline väike viisakusakt valmistas talle ainult heameelt.
"Oi issake, ema, jah. Näed olin viisakas vahelduseks," rõõmustas ka Joseph. Kuid tema seda sarkastiliselt, ema mitte. Samal ajal vabandas ta pilguga tüdruku ees ja andis isale märku, et nad juba minema sõidaks.[/i][/color]
|
|
