|
|
Post by Naomi Chanel Goldenrose on Jun 6, 2010 23:18:11 GMT 3
Naomi hüppas enda korteri ees välja, ulatas taksojuhile jootraha ja ootas, kuni ka Nic välja ronib. Seejärel läksid nad kiiruga korteri peauksest sisse, jooksid neljandale korrusele ja Naomi kiskus välja oma taskust ka uksevõtme.
Naomi astus korterisse. Isa oli ära läinud. Hea märk. Ema oli siin, elutoas. "Oumaigaad, ema? Oled sa segane või?" karjus Nam keset elutuba.
"Okei, kus Mary on?" küsis Nam ruttu oma emalt. Ema viipas sõrmega Mary toa poole. "Tule, Nicole," lausus Naomi kiiruga.
Naomi astus Mary tuppa. Mary oli voodis ja hoidis oma kaisujänkust kõvasti kinni ning värises. "Tasa Mary. Rahune maha, kõik on korras. Me oleme siin," lausus Nam, samal ajal oma õde kallistades.
|
|
|
|
Post by Nicole A. Monroe on Jun 7, 2010 16:06:22 GMT 3
Nic astus kiirelt taksost välja ja sammus Naomi järel majja. Kui nad elutuppa astusid, tõmbus neiu pisut tagasi, kui silmas, et teise tüdruku ema kõige paremas seisus polnud. Samas polnud see võrreldavgi sellega, mida ta oma lastele tegi; narkootikume tarbida, kui sul on 18 aastane ja veel väike tütar. Hea, et Nam nii kohusetundlik oli. Neidise isa oli ka jalga lasknud. Õnneks. Jube. Kuidas üks isa sai oma tütardega nii käituda?!
Jõudnud tahatuppa, kus hirmunud Mary voodis istus, kerkis Nic'il hetkeks klomp kurku. Ta oli tõesti väga ehmunud ja oli ka põhjust. Tütarlaps laskus voodile, teisele poole Maryt ja istus hetke vaikuses. "Mis nüüd saab?" päris ta tasa, üritades olla võimalikult taktitundeline.
|
|
|
|
Post by Naomi Chanel Goldenrose on Jun 27, 2010 21:08:14 GMT 3
"Ma helistan Londonisse, panen ema taastusravile. Mul suva, mida tema arvab sellest," lausus Naomi kindla tooniga. Nähes Mary Jane'i kurvana, hammustas ta alahuulde. "See on suhteliselt kõik minu süü, ma oleks pidanud ennem juba tegutsema," ütles Nam, ise ennast täielikult kahetsedes.
Ta tõusis voodist püsti ja sammus elutuppa. Seal oli ema, aga seal oli telefon. Naomi haaras telefoni, helistades Londonisse ja kõik asjad korda ajades. "Nii, ema, nüüd lähed naabrinaise juurde ja tema paneb su takso peale, mis viib su ravile," ütles tütarlaps tõsiselt ja aitas oma ema püsti, seejärel uksest välja - naabrinaise juurde.
See tehtud, tuli Naomi tagasi elutuppa ja koristas seda veidike, kuid minnes taas Mary Jane'i magamistuppa. "Tead, mul pole üldse tegelikult oma emast kahju," lausus Naomi ausalt Nicole'ile ohates.
|
|
|
|
Post by Nicole A. Monroe on Jun 27, 2010 21:32:17 GMT 3
Nicole lükkas juuksed silme eest ära ja silmitses väikest tüdrukut, kes paistis olevat väga nukker. See oli ka loogiline, kuid neiul hakkas Mary'st lihtsalt nii kahju... Nii ka Naomist. Kui Nam rääkima hakkas, tõstis ta pilgu ja lausus: "Ennast sa küll ei tohi süüdistada. See ei ole absoluutselt sinu põhjustatud, et su vanemad..." Nic jättis lause pooleli, kartes kumbagi õdedest haavata, kuigi ta ei kavatsenud midagi väga hullu öelda. Nende elu oli lihtsalt niigi hull.
Kui Chanel toast lahkus, vaatas neidis Mary Jane'le kaastundlikult otsa. Seejärel tuli Nam tagasi ja istus voodile. Nicky vaatas tütarlapsele otsa ja vastas: "Sul ei peakski olema... vist."[/color]
|
|
