Hommikul.

[Nicole A. Monroe]

Päike oli taevas juba alates kella üheksast ning sügavsinise taeva järgi tundus, et terveks päevaks see päike sinna ka jääb. Tegelikult oli argipäev ja kell oli kolmveerand üksteist, seega oleks pidanud Nicole koolis olema. Ja ta oli hakanud sinna isegi minema. Mis siis, et ühetunnise hilinemisega. Hinded olid tal korras ja tavaliselt ta koolist üle lasknud.
Sellel päeval ei olnud tal aga mingit kavatsust Constance'i nende klatðivate tibide vahele minna. Järelikult istus ta autos ning tiirutas tavalisest kiiremalt ringi. Kuigi oleks saanud ka veel käbedamalt; see auto oli üsna võimekas.
Mingil tänavanurgal peatas Nicole auto ja astus välja, haarates kõrvalistmelt ka suitsupaki. Neiu kandis Constance'i koolivormi, sest algul oli tal ju kavatsus siiski päev välja kannatada. Aga ta otsustas ümber täiesti suvalisel hetkel ning koju riideid vahetama ei saanud ka minna. Nagunii mingil kõrvalisel tänaval kedagi eriti ei liigu. Keda siis huvitav?
Neidis istus pingile auto läheduses ja võttis pakist suitsu. "Kurat," vandus ta, kui avastas, et oli välgumihkli autosse jätnud. Ära ka ei viitsinud tuua. Loota ju võis, et mõni tulemasina või tikkudega isik jalutab mööda ning lubab Nic'il tuld laenata.

[Romeo L. Byron]

Sess oli ootamatult ära jäänud - vähemalt tema ema ütles nii, ilmselgelt mingi vabandus, et oma ättfriendiga koos olla - ja seega nautis Romeo hommikut, lonkides mööda tänavat, käed taskus. Päike säras kõrgel taevas, läheks randa? Aga tal oli niigi korralik päevitus. Nojah.
Noormees märkas eemal pingil istuvat neidu, kes midagi otsis. Tema riietus tundus olevat mingi kooli vorm. Aga aeg oli juba üle, kõik korralikud õppurid istusid ammu klassides ja omandasid haridust. Kerge uudishimuga astus Romeo lähemale. "Saan ma kuidagi aidata?" küsis ta.

[Nicole A. Monroe]

Nicole kaalus juba autosse minemist, sest niimoodi suits sõrmede vahel istuda ei olnud eriti lõbupakkuv või kuskilt otsast meeldiv. Igaks juhuks kompis ta kõik oma taskud, mida riietelt leida võis üle, et äkki seal leidub mõni tikukarp või peaaegu tühi välgumihkel. Aga taskutes polnud midagi peale üksikute müntide ning mõne paberilipaka.
Kuulnud enda kõrval häält, tõstis ta pilgu ja naeratas noormehele, kes tema ees seisis. Ta tundus pisut tuttav, nagu modell või keegi. Aga niimoodi ei julenud neiu midagi küsida ka. "Noh, jah. Sul välgumihklit või tikke on?" küsis ta naeratades.

[Romeo L. Byron]

Romeo torkas käe taskusse. Tal oli pidevalt kaasas asju, mida tal kunagi vaja ei läinud. Noormees võttis välja Zippo tulemasina, millele oli graveeritud jalgpall ja kiri "Srbija". Custom-made. "Sul veab täna," sõnas Romeo kergelt naeratades ning ulatas tulemasina neiule.

[Nicole A. Monroe]

Nicole muigas, kui noormees talle välgumihkli ulatas ja süütas suitsu põlema. Oma erilise loogikaga arvas neiu, et poiss millegipärast ise suitseta, kuid küsis siiski igaks juhuks suitsupakki ette sirutades: "Tahad?" Kes teab, millised teise inimese harjumused on. Miks tal muidu tulemasin taskus oli.
Suitsu põlema pannes, märkas Nic graveeringuid välgumihklil. Oma arkusega suutis ta veidi segasest sõnast siiski riigi kokku panna ning ta küsis julgelt noorukile otsa vaadates: "Sa oled Serbiast pärit?" Tulemasina andis ta koheselt tagasi.

[Romeo L. Byron]

Romeo raputas pead. "Ma ei suitseta." Ta võttis tulemasina tagasi. "Republika Srbija," sõnas noormees ja noogutas. "Serbiast."