Lõuna ajal kohvi joomas.

[Christopher Z. Peterson]

Taevas oli suvele üpriski mitteomaselt hallikas ja ilm natukene niiske. Vihma siiski sadama ei oleks tohtinud hakata, aga samas ei saa kunagi kindel olla, mis juhtub. Metropolitani trepp oli ilmast tingitult ka natukene tühjem, kui tavaliselt. Nüüd ei olnud siin tüdrukuid, et näidata, kui ilusad uued kingad nad endale ostsid või midagi sellist. Nüüd oli nurga pool üks kodutu, kes kerjas ja teisel pool üks tänavamuusik. Natukene kõrgemal oli üks paar, kes teisi tähele ei pannud ja kudrutas. Alumisel astmel oli aga Christopher, kohvitops käes.

Chrisi auto oli hetkel siin lähedal paranduses ja kuna oli lõuna aeg, oli temal kohvi isu. Süüa ta endale mitteomaselt ei tahtnud, aga kohvi mahtus tema sisse alati.
Nüüdki oli tal rohelise-hallikirju Starbucksi hiiglaslik kohvitops käes. Noormehe jalad olid pooleldi rätsepaistmes ja ninal olid harjumusest päikeseprillid. Aeg-ajalt kohvi rüübates jälgis ta mööduvaid inimesi.[/i]

[Chelsea Juliet]

Kuna tütarlapse päev oli varakult lõppenud ja samuti ei olnud palju ka õppida jäetud, ei soovinud punapea minna otsejoones koju, kus teda kasvataja saaks natuke kamandada, et ta hoolikalt oma asju teeks ja õpetaks teda ise ka ning seejärel kaoks kusagile. Sellisele inimesele tütarlapse vanemad maksidki. Nende jaoks oli põhiline, et Chelsea Juliet saaks hea hariduse, läheks kolledžisse või kusagile muule ülikooli, leiaks omale hea töö, mis sellest, et parimal juhul värbaks noore neiu isa tütarlapse ise oma firmasse ja alles siis, pärast paari aastat tööse pühendumist, mõtleks oma perekonna loomisele.

Miskipärast tütarlaps aga kahtles, et tal üldse õnnestub seda teha. Kes ikka leiaks midagi võluvat temas? Ta oli tagasihoidlik ja arg. Samuti ei julgenud ta ka kellegiga ise vestlust alustada ja inimesed ei olnud eriti huvitatud ka temaga rääkimisest. Tänava pealt omale kohvitopsi ostnud, võttis ta samuti Metropolitani astmetel istet ning vaatas ringi. Ka temale jäid silma noor mees ja naine, kes kudrutasid ning siis ka üks noormees ja kerjused. Ta ohkas vaikselt. Sageli kuulusid alamrahvaste hulka väga hästi haritud inimesed, mitte ainult lollpead, kes kooli pooleli jätsid.

[Christopher Z. Peterson]

Kuigi Christopheri silmad olid tumedate klaaside taga peidus, ei jäänud talle märkamata üksik tütarlaps, kes jõi samuti midagi topsist ja oli suur võimalus, et ka tema jõi kohvi. Kui tavaliselt piisas Chrisile ühest pilgust ja siis vaatas ta edasi üldist pilti, siis miski selle tütarlapse juures sundis teda pikemalt vaatama jääma. Kui tema silmad oleks olnud näha, ei oleks need olnud kurjad või isegi mitte ülbed, vaid mõtisklevad ja sõbralikud.

Sedasi passides vajus noormehe pea natukene viltu ja kuna sedasi oli raskem kohvi juua, ajas ta natukene maha ja tõusis hetkeks kiirelt püsti, et end kasida. Kuum kohvi ei paistnud küll õnneks mustadelt teksadelt välja, aga endal oli ikkagi ebamugav, kui kuum jook oli vastu nahka. Õnneks must nahktagi oli ainult natukene märk. Ja pealegi tuleb nahk palju paremini puhtaks, kui nii mõnigi muu materjal.[/i]