Teel kodu poole

[Marla Singer]

Kell oli pool üheksa õhtul, Marlal olid lõppenud õhtused loengud, seejärel oli ta enda paari uue kursakaaslasega kohvikus söömas käinud ja nüüd jalutas ta kodu poole, sest see oli vaid paari kvartali kaugusel ja pealegi tundis ta et ei saa koguaeg aint autodega liikuda. Laps vajas ka liigutamist. Marlal oli just hakanud teine kuu. Kõhtu ei olnud riietega üldse näha aga, kui ta paljas oli, siis natuke oli aru saada.

Tüdruk oli umbes 200 m kaugusel kodust, see oli selline veidike pimedam tänav, kus ei liikunud palju rahvast ja mis ei sobinud üldse Upper East Sidele, sest see oli räpane. Eemalt nägi küll tüdruk, et tema poole kõnnib keegi aga ta ei osanud mingit ohtu aimata. Kui mees aga tema juurde jõusid, küsis too: "Kas sa oled Marla?" Kuna tüdruk ei kahtlustanud midagi halba, lausus ta üsna rõõmsameelselt: "Jah" Järgmine asi, millest ta aru sai, oli see, et teda löödi rusikaga näkku, seejärel riivas mingi terav asi, tema kätt ja siis kõhtu. Marla kisendas. "Ütle enda mehikesele edasi, et R on tagasi." Üks löök tuli veel jalaga kõhtu ning Marla köhis, tal tuli suust verd. Ainuke asi, millest ta mõelda suutis oli laps. Tüdruk pani käed kõhu peale, see oli verine. Ta tundis nõrkust, kuid oli siiski veel teadvusel, pikali maas. Viimane asi, mida ta nägi oli see, et võõras võttis tema telefoni, trükkis midagi sinna ja viskas siis telfi Marla kõrvale tagais maha. Võõras R oli Danile sõnumi saatnud, et sinu naine vedeleb tänaval verisena. Ja tänava nime ka. R'i jaoks oli vaja, et see eit elama jääks.

[Daniel Grafdner]

Daniel istus parasjagu oma ühikatoas, ning jõi kursavendadega õlut. Poisid naersid, ning esialgu ei pannudki noormees tähele talle just saabunud sõnumit. Uut õlut tooma minnes hakkas nooruk kella oma telfilt vaatama, kui märkas, et M on talle sõnumi saatnud. Sisu ei meeldinud noormehele aga kohe mitte üldsegi.

Maksile aadressi saatnud vabandas ta sõprade ees, ning haaras nagist oma tagi. Mersu rooli istunud võttis ta ette eriti pika sõida samalajal, kui Maks oma poistega sinnapoole teel oli.

[Marla Singer]

Maks, Carl ja Henry jõudisd enne kohale, kui Daniel, sest nad olid sea lähedal. Marla oli nüüdseks juba teadvuse kaotanud, verd jooksis natuke käest, kuid tema heledad teksased olid jalgevahelt verega kõik koos. Carl haaras Marla sülle, ta pandi autosse ja kihutati haigla poole, samal ajal juba ka helistati haiglasse, et nad tulevad. Kuna Marla oli Danieli naine siis olid nad kõik väga vihased ning Maks kihutas nagu segane. Nad olid kaasa võtnud ka M'i telefoni, mis tema kõrval vedelenud oli. Nendest kolmest teadsid Maks ja Carl, et tüdruk on rase.
Carl saatis Danile smsi, kuhu haiglasse tulla.

[Daniel Grafdner]

Daniel sisestas haigla aadressi gprs'i, kui oli sõnumi kätte saanud, ning ajas nüüd teiste tegelastega telefonis asju. Maksi autole, tehti tee linnas vabaks, ning kõik Dani sõbrad ja Maksi alluvad kammisid seda linnaosa läbi. Danieli ei huvitanud hetkel miski muu peale Marla. Noormees oli nagu liikuv rakett, tänavatel.

[Marla Singer]

Haiglas pandi Marla kohe narkoosi alla, talle tehti operatsioon, käele õmblused ja mida kõike veel. Maks ja Carl olid juba haiglast kadunud, nad isegi ei teadnud keda nad otsivad, sest M ei olnud ju teavusel olnud. Herny ootas haiglas Dani, et talle kiirelt asi ära seletada, mis juhtunud oli.

Arstid juba teadsid, et last ei olnud enam, neil ei olnud muud võimalust. Verekaotus oli liiga suur olnud, laps oli juba kahjustunud. Nüüd aga oli Marla palatis, tema olukord oli stabiilne. Siiski ta magas veel.

[Daniel Grafdner]

Noormees parkis auto pooleteise tunnipärast haigla ukseees, ning tormas sisse. Teda isegi ei huvitanud, et sinna parkida ei tohtinud. Registratuuri sammunud muutus ta seal veel närvilisemaks. ''KEEGI KURAT TEAB, KA SIIN MIDAGI ?'' Karjus ta lõpuks üle haigla, ning siis liikus temasuunas juba Henry. Noormees surus poisile pihku pildi, mis temaga igalpool kaasas oli, ning andis oma autovõtmed. Henry läks koos Ruts'i pildiga, et see ka teistele anda. Jah see oli vana pilt, aga nad lihtsalt pidid selle värdja leidma.

Lõpuks oli Daniel ka ühe adekvaatse arsti leidnud, kes talle olukorda selgitas. Nooruk lasti palatisse, ning ta oli seal olles oma viisteist taasi haigla kohvi sisse ajanud, kui lõpuks toolile magama jäi, Marla käsi tema käes. Poisile oli öeldud, et last enam pole, kui ta suutis neile selgeks teha, et Marla on tema naine.

[Marla Singer]

Marla ei teadnud, mis aeg on aga ta sai kohe aru, et ta on haiglas ning ta mäletas mis juhtunud oli. Terve tema keha valutsas pööraselt, samuti ka pea. Ta ei suutis seda niipalju tõsta, et nägi korraks Danieli ära. Siis sai ta aru, et on hommik või päev, sest kardinate vahelt paistis palatisse valgus. See valgus pani ka tal pea valutama. Tüdruk katsus enda kõhtu, kõik pidi lihtsalt korras olema. Tema kõhu peal oli side, samuti ka käe peal. Nüüd sai M kohe aru, et midagi on valesti. Kindlasti oli. Tüdruk tahtis, et Dan ülesse ärkaks. Tal oli infot vaja. Pealegi oli tal vaja öelda, et mingi R on tagasi ja mida iganes. Kuigi see ei olnud üldse enam tähtis. "Dan, Dan, mis juhtus. Dan." Marla raputas kergelt poisi kätt.

[Daniel Grafdner]

Noormees avas oma silmad koheselt, kui Marla häält kuulis. Kiirelt end püsti ajanud lasi ta telefonil toolile langeda, ning embas vaikselt neidu. ''Ma armastan sind.'' Sõnas ta kiirelt, ning surus hambad seejärel tugevalt kokku. Noormehe silmad olid punased, tänu sellele, et ta terve õhtu palatis nutnud oli. Jah laps, keda nad tahtsid ei olnud, kuid see polnud nii oluline, Marla oli on ja jääb ellu.

[Marla Singer]

Marla vaatas suurte hirmunud silmadega Danielile otsa. "Kas lapsega on kõik korras?," oli esimene asi, mida ta küsis, kuid tüdruk aimas poisi pilgu järgi juba vastust ja pisarad hakkasid tema silmadest voolama. Ei ta ei keeranud ära nagu tal kombeks oli.

[Daniel Grafdner]

Noormees raputas vaid kergelt pead, kuid juba enne seda hakkas Marla silmadest pisaraid voolama. Seda, mida Dan ise tundis, ei saanud keegi kirjeldada. Aga ikkagi, Marla oli olemas ja see oli esmatähtis, küll neid lapsi jõuab meisterdada, veel edaspidi ka. D hoidis neidise käest õrnalt kinni, ning silitas ta pead, ta lihtsalt ei osanud midagi enamat teha.

[Marla Singer]

"Hoia mind kõvasti," ütles Marla, tahtes et poiss tema kõrvale tuleks. Tüdruk vappus kergelt nutmisest, kuid ta ei nutnud kõva häälega, lihtsalt pisarad voolasid alla. Kõik, last ei olnud enam ja hetkel ei suutnud ta muule mõeldagi.

[Daniel Grafdner]

Daniel ohkas kergelt, ning võttis ta käest natuke tugevamini kinni, kui neidise kohale kummardus, ning oma huultega ta laupa puudutas. ''Ma olen siin, ja jään su kõrvale.'' Sõnas ta kindlalt, ning viis silmad telefonile, mis vibreeris. Noormees aga ei teinud sellest hetkel väljagi, keegi oli talle sõnumi saatnud.

[Marla Singer]

Marla sulges silmad, see et Dan seal oli, oli kuidagi lohutav, kuid siiski oli tal nii valus, justkui oleks keegi uuesti ja uuesti noaga tema hinge lõikunud. Paremini ei osanud ta seda seletada. Füüsilist valu ta enam ei tundnud, nüüd suutis ta mõelda vaid sellest, et last enam ei ole. Õnneks Dan oli, muidu ei oleks ta seda üle elanud.
Tüdruk lihtsalt nuttis hääletult, kuni ta viimaks tukkuma jäi...

[Daniel Grafdner]

Daniel silitas Marla pead edasi ka siis, kui neiu magama end nutnud oli. Lõpuks siiski eemaldus ta surudes neidise laubale musi, ning sammus ruumist välja. Telefoni võtnud hakkas ta oma tuttavaid koridoris läbi helistama.

[Marla Singer]

Vahepeal käisid Marla juures arstid, kes talle rohte läbi tilguti andsid ja vahetasid sidemeid, sellel ajal oli tüdruk nii nõrk, et ta ei viitsinud silmigi lahti teha, kuid sealt ei jooksun enam pisaraid. Ta oli nüüd ära nutnud, nüüd oli ta muutunud kiviks. Mitte ühtegi tunnet ei olnudki enam.