Niisama olemas.

[Johnny J. Crept]

"Tõesti? Ehk peaks siis seda kohta vaatama...?" küsis noormees muiates. Muidugi, see oli küll pigem nali, kuid ehk oleks hea mõte sellel asjal silm peal hoida. Vaadata, kas keegi tema kohta ka midagi jamama hakkab.

Siis tuli talle pähe, et võib-olla on seda juba tehtud. "Ega seal ometi minu kohta midagi ei ole?" küsis ta. Iial ei võinud ju teada. Uus poiss linnas, täpselt selles piirkonnas. Ja poiss ei näinud ju halb välja ka.

[Marla Singer]

"Siiamaani ei ole veel olnud," lausus Marla ja see kõlas justkui hoiatusena, et ilmselt varsti midagi sinna ka poisi kohta ilmub. "Sa saad sellest kohe teada, sõnumid tulevad ka su telefoni." Tüdruk krimpsutas nina. "Tavaliselt igapäev vähemalt üks uus sõnum temalt. Tihti on need tõesed väited, kuid vahepeal lihtsalt puhas klätš." Ta tõmbas suitsust viimase mahvi ning kustutas selle siis ilusti ära. Koni lendas prükkarisse.

[Johnny J. Crept]

"Kas selleks ei pea olema selle saidiga liitunud?" küsis Johnny umbusklikult. Selles suhtes, et talle ei meeldinud nii väga mõte, et keegi saadab talle viimase aja klatši kohta sõnumeid. Eriti kui ta ise oma numbrit välja jaganud ei ole. Pealegi sai ta just uue telefoni, kuid mitte uut numbrit. Vana telefoni oli ta mõtte ajel merre loopinud.

Tundus, et see Gossip Girl, kes iganes ta siis ka ei olnud, võis hakata talle tulevikus tuska tegema. Talle ei meeldinud see mõte, et keegi hakkab üles panema jutte temast, kui ta mõne tüdrukuga avastatakse.

[Marla Singer]

"Mina ei tea, kuidas see värk käib täpselt tal," tunnistas Marla, "aga mina ei ole liitunud sinna ja ikka saan sõnumeid. Ju on keegi teine minu numbri sinna listi pannud või midaiganes." Tüdruk keeras nüüd veepudeli lahti ja rüüpas isukalt paar sõõmu, pakkudes pudelit siis ka poisile. "Igatahes on see tüütu." Keskplatsile oli kuulda kellahelinat, vahetund oli lõppenud, kuid Marla ei liigutanud ennast veel, ta isegi ei teadnud, kas minna tagasi kooli või mitte.

[Johnny J. Crept]

"Ma usun," ütles noormees, kuid ei hakanud rohkem küsima ka. Ta võttis neiu pakutud pudeli vastu ja võttis sealt kaks lonksu, enne kui selle tagasi andis.

Kuulnud kella mõtles ta, et ta üldse ei viitsi kooli tagasi minna ja huvitav, kas ta saaks ehk oma isa meili sisse murda ja endale vabanduse kirjutada. Selleks võttis ta oma telefoni ja toksis seal natukene. Tal kulus isa mailboxi passwordi ära arvamiseks kaks korda. Juba trükkis ta vabanduse ja klõpsatas telefoni kinni. Nüüd oli tal aega.

[Marla Singer]

"Sa ei lähe tundi?," päris Marla ning võttis pudeli enda kätte tagasi, keerates sellele korgi peale ning pannes pudeli ära kotti. Marla ei olnud kunagi vabandusi välja mõelnud, siiamaani oli tal lihtsalt vedanud.

Tüdruk lasi nüüd juuksed klambrist lahti ja tõmbas käega läbi nende, et juuksed ilusti õlgadele langeks.

[Johnny J. Crept]

"Ei ole jah viitsimist. Saatsin isa maili pealt tõendi omale," ütles noormees õlgu kehitades. See ei olnud midagi uudsed ja huvitavat, et seitsmeteistaastane poiss ei olnud parajasti tujus kooli minna. Enamik tunde, eriti kevadised ja varasügisesed olid peaaegu, et tühjad, kuna enamik pani poppi.

"Aga sa ise? Sul on ju ka tund vist tulemas?" eeldas noormees. Vaevalt, et neiul juba nii vara tunnid ära lõppesid.

[Marla Singer]

"Ma ei viitsi ja ei taha minna, sest ma läksin selle õpsiga enne tülli," vastas Marla ja muigas. See polnud tüdruku puhul üldse ime, et ta õpetajatega tülitses. Tegelikult oli ta sõbralik, kuid koolis lihtsalt olid vahepeal jamad, kuigi õnneks suutis ta alati veerandi lõpuks kõik korda teha.

"Mis edas teed siis?," päris tüdruk üsnagi lõbusalt, sest see, et ta praegu koolis ei pidanud istuma, tegi tal tuju palju paremaks.

[Johnny J. Crept]

"Suurepärane," ütles Johnny rahuolevalt. Talle meeldis, et talle jäi seltsi. Isekas nagu ta oli, kuna korralik sõber oleks arvatavasti käskinud tüdrukul tundi minna ja üritada oma asjad korda seada. Kuid noormees ei läinud ju isegi ja talle ei meeldinuks olla hüppokriitiline. See ei olnud kunagi meeldiv.

"On sul pakkumisi?" küsis noormees, nüüd näol juba selline kaval muie. Tal tekkis silmadesse see ulakas ja saatanlik läige, kui ta tegi midagi, mida ei oleks tohtinud teha. See tekitas talle midagi adrenaliinilaksu sarnast, selle pärast, ta nii tihti lubamatult käituski.

[Marla Singer]

"Kusjuures on küll jah!," teatas Marla siis ja tõusis püsti. "Tule, sõidame kesklinna, siis näed, mis plaan mul on.." See ei olnud seotud seekord joomise või narkoga või millegi sellega. Vahepeal võis ka midagi muud teha. Tüdruk naeratas ja pistis enda käe poisile käevangu, et tee juurde kõndida, et takso võtta.

[Johnny J. Crept]

"Uuu, a suprise," ütles noormees muigega. See võis huvitav olla. Oli teatud olukordi, kus ta armastas üllatusi, kui ta teadis, et need vaid head olla saavad. Ja praegu oli üks sellistest hetketest.

Juba oli ta neiu oma käevangu võtnud ning nad kõndisid üle platsi ning kui nad lõpuks tee äärde jõudnud olid, tõstis Johnny käe ning peagi peatus kollane auto nende ees ja nad istusid sisse. Noormees eeldas, et Marla annab ise vajaliku aadressi.

[Marla Singer]

Marla istus taksosse ja lausus juhile: "56. ja 57. risti paluks." Seejärel sättis ta ennast mugavalt poisi kõrval sisse ja vaatas talle otsa. "See ei ole midagi erilist, kuid ma ei ole seda kaua teinud ja nüüd tuli täiega suur tahtmine!" See, mida nad hetkel tegema läksid..keegi ei oleks osanud arvata, et Marla võiks midagi sellist teha, sest oli ta ju nn. tšikk kleitide ja kingade maailmast. See oli tegelikult vale, talle meeldis ka muid asju teha, vahepeal.

[Johnny J. Crept]

Jeremy näol püsis see ootav naeratus. Ta ei kujutanud isegi ette, mis oleks võinud olla 56-nda ja 57-nda nurgal. Ta lihtsalt ei suutnud aimatagi. Ta ei olnud New Yorkis veel piisavalt kaua elanud, et teada kõiki neid kohti.

Kui takso lõpuks kohale jõudis, maksis Johnny arve. Ta ei oleks lasknud tüdrukul seda teha, niipalju oli tal siiski härrasmehelikku olemist ka.

[Marla Singer]

Marla naeratas armsalt Johnnyle, kui too arve tasus ja ronis siis masinast välja, seistes nüüd tänaval. "Tataraaa!," ütles ta siis lõbusalt ja viipas käega suure sildi poole enda peakohal. See suur hoone, mille sees asus kardirada. "Sobib?," päris tüdruk ja muigas. Kartidega oli mega lahe sõita. Silt kuulutaski, et seal asub New Yorki suureim sisekardirada.

[Johnny J. Crept]

Noormees ronis autost välja ja tõmbas oma koti endaga kaasa. Johnny naeris, kui kuulis neiu tatadaa-d ning vaatas siis maja, mille ees nad nüüd seisid. Kardid. Kuidas Marla millegi sellise peale tulnud oli? Ta oli ikka täiesti geniaalne, kas pole?

"Sa oled tõesti geenius, tead seda?" küsis Johnny. See oli super. Noormees polnud midagi sellist vähemalt aasta teinud. Kuid see oli lõbus olnud kunagi. Miks ka mitte siis? Ta võttis Marla käest kinni ning juba läksid nad sisse.