Õhtupoole.

[Alec Snow]

Alec võttis klaasi ning istus samuti. Ta kortsutas kergelt kulmu. "Ma tahaks ka teda näha... pole ammu näinud tegelikult," ütles mees kergelt õlgu kehitades. "Aga ma vist jään siiski siia ootama, kuna minu kannatuste limiit hakkab tänaseks täis saama," lisas mees siis lonksu veini võttes.[/i]

[Marla Singer]

Marla hakkas kaktlema, et äkki oli see olnud halb mõte, Alec siia kaasa kutsuda. "Olgu, siis küll. Ma luban, et teen ruttu. Tunne ennast mugavalt. Ma võin pärast Alani ülesse kutsuda.." Alla oli kuulda lärmi, see tähendas, et vend oli kohal. Marla asetas pokaali lauale ja sammus ukse juurde, oodates nüüd Aleci vastus, et seejärel lahkuda.

[Alec Snow]

Alec muigas. "Tegelikult ma mõtlesin ümber. Ma tulen ikkagi alla. Ega midagi hullemat minuga ikka seal juhtuda ei saa, kui juba juhtunud on," ütles mees püsti tõustes. Ta võttis veinist lonksu ja pani samuti pokaali lauale.[/i]

[Marla Singer]

"Tore!," lausus Marla ja naeratas. Ta astus uksest välja ning pööras siis ennast veel korraks Aleci poole. "Ja Alec, lihtsalt eira neid, nad on ju kõigest inimesed." Tüdruk puudutas korraks poisi kätt ja sammus seejärel jälle edasi, trepist alla, kus oli suht suur rahvamass ning nende seast paistis ka Alan. "Alan!," karjus Marla ning jooksis venna juurde, hüpates talle selga. Alan embas enda õde ja naeratas, nad vahetasid paar sõna ning siis vedas Marla Alani Aleci juurde. Alan tundis kohe Aleci ära ja ulatas käe, tervitades teda sõbralikult.

[Alec Snow]

Alec noogutas kergelt Marlale ning läks tema järel alla. Ta eiras, nagu tüdruk oli soovitanud, inimeste uudishimulikke pilke ning muigas, kui Alan'it nägi. "Hei," ütles ta mehele lõbustatult, ning surus hetkeks tema kätt tervituseks. Mees langetas selle hetke pärast ja vaatas Alan'it. Pole üldse muutunud.[/i]

[Marla Singer]

Marla naeratas endamisi, kui Alec ja vend kätlesid. "Ma lähen otsin meile süüa," ütles ta Alecile ja kadus siis rahva sekka, haarates endale kuskilt suure taldriku, kuhu ta hakkas head ja paremat kuhjama, sooja toitu siin ei olnud, ainult šnäkid.

"Mis, sina ja Marla?!," lausus Alan ja toksas kergelt Alecile vastu õlga. Mees muigas laialt ning haaras siis kapilt endale ja Alecile õlle.

[Alec Snow]

Alec turtsatas Alan'i sõnade peale. "Pole siin mingit mind ja Marlat, pigem oled siin sina ja su rase kihlatu. Ma poleks seda arvanud," vastas mees kergelt muiates. Nüüd olid juba ülejäänud külalised oma uudishimu rahuldanud ning Alec'i näolt enda pilgud ära pööranud.[/i]

[Marla Singer]

Marla korjas ikka veel toitu kokku, samal ajal, kui tema vend ja Alec rääkisid.

"Noh, jah, juhtus nii," lausus Alan ja muigas, rüübates nüüd õlut. "Diana on ka kuskil siin." Siis märkaski mees enda kihlatut ja hüüdis: "Diana, tule siia, ma tahan sulle kedagi tutvustada!" See oli omamoodi tragikoomiline. Diana oli kena naine, kuid üle tema vasaku põse jooksis samuti arm, mida oli selgesti näha, kuid sellegipoolest armastas Alan teda väga ning Diana isa oli väga elurõõmus naine. Diana naeratas, kui enda meest hüüdmas kuulis ja sibas siis läbi rahva tema juurde. Alan pani enda käe ümber kihlatu, kelle kõht oli juba suht suur. "Diana, see on Alec, mu ammune sõber ja Alec, see on minu naine, Diana."

"Siiski kihlatu veel," parandas Diana rõõmsalt ja ulatas siis Alecile enda käe.

[Alec Snow]

Alec silmitses naist ning muigas kergelt. Tal oli ka arm, aga Alec'i oma oli tunduvalt suurem. "Meeldiv tutvuda," ütles ta ka naise kätt hetkeks surudes. Selle hetke pärast langetanud, ta muigas taas. "No, õnnitlused sel juhul," ütles mees lõbustatult, kuid hääles oli tal kergelt kurb noot. Alec'il endal pole vist üldse võimalust kunagi last saada või kellegiga õnnelik olla... seda mõtet peast tõrjudes ta muigas taas. Diana oli ilus naine, Alan oli hästi valinud. Tõsiselt.[/i]

[Marla Singer]

"Pärast näeme siis, mees," lausus Alan ja pigistas korraks Aleci õlga, seejärel kadusid Diana ja Alan kuskile rahva sekka jälle, sest seal oli nii palju inimesi, kes nendega rääkida tahtsid.

Sellel hetkel jõudis just Marla ka tagasi, suure kuhja toiduga. "Jou," ütles ta lõbusalt ja astus siis trepi esimesele astmele. "Kas lähme ülesse tagasi?," tahtis ta siis aga Alecilt kinnitust, sest äkki poiss tahtis kuskile mujale minna ja midaig muud teha nüüd. Marla ei kibelenud hetkel enda vennaga rääkima, sest nad jäid nagunii siia nädalaks.

[Alec Snow]

Alec noogutas Alanile ning pööras pilgu Marlale. "Kui sulle sobib, siis võime üles minna," ütles ta. Ta silmitses hetke toidukuhja ja muigas. "Oled väga suure isuga?" küsis ta lõbustatult. Alec ei suudaks elu sees nii palju toitu ära süüa, mis siis, et on täiskasvanu ja värki.[/i]

[Marla Singer]

Marla noogutas ja sammus siis treppidest ülesse, minnes taas enda tuppa. Ta asetas taldriku lauale ning võttis siis taas lonksu enda veinist, mis enne sinna oli jäänud. "See on meile kahepeale, totu," ütles tüdruk siis lõbusalt ja võttis taldrikult ühe juustušnäki, seejärel viskus ta voodile.

[Alec Snow]

Alec naeris vaikselt ning istus tüdruku voodi äärele. "Mina nüüd see kõige isukam küll ei ole," ütles ta lõbustatult, kuid võttis samuti mingi suvalise asjakese, mis taldrikul oli. "See tähendab seda, et sina pead enamuse ära sööma," lisas ta muiates.[/i]

[Marla Singer]

Marla oli voodil pikali ja vaatas Aleci poole. "Ära tee nalja, ma ei jõua eluseeski seda ära süüa. See võib vabalt ka alles jääda." Juustušnäkk oli otsa saanud, kuid tüdruk ei viitsinud tõsta, et endale uus tuua. Niisiis pikutas ta niisama ja vaatas Aleci poole, õrn naeratus näol. Nüüd, aastatega oli ta Aleci näoga nii ära harjunud, et kui ta talle otsa vaatas, ei pannud ta armi tähelegi, see oli nagu Aleci üks näoosa.

[Alec Snow]

Alec naeris vaikselt ning lükkas taldriku või asja tüdrukule lähemale. "Muidugi," muigas ta lõbustatult. Ta vaatas hetke toas ringi, oskamata midgai öelda. Marla oli küll üks nendest vähestest inimestest, kellega koos olles Alec enda armi unustas, kuid vahel tuli see ikka meelde. Piinav. Siiski ei osanud mees midagi öelda, mis siis, et ta aastaid tüdrukuga läbi oli saanud.[/i]