päikeseloojang

[Amy Von Siffle]

Amy kõndias aeglaselt edasi. Ta ei teadnud täpselt, kuhu ta suundub. Ta lihtsalt kõndis. Õhuke suvekleit lehvis pistut sooja suvetuule käes. Lõpuks otsustas neiu siiski maha istuda. Ta istus maha lihtsalt keset rohuplatsi, murule. Ta sirutas jalad välja ja toetus taha, kätele. Tal olid ees suured mustad päikeseprillid, mille Amy ära võttis, et nende klaasid ilusa päikeseloojangu värvi ei muudaks.

[Johnny J. Crept]

Johnny oli alles kolinud linna, mis iial ei maganud. Tema endine kodu Miamis oli kaugele jäänud ja nüüd elas ta New Yorkis, Upper East Sidel. Nüüd avastas ta uut ümbrust.

Päikeseloojang kai juures tundus olevat kena koht, kuhu minna. Poisil oli suits ees ning tema valge triiksärk oli eest lahti ning selle all oli must särk. Tal olid jalas valged lühikesed khakid ning tumedad tossud.

Ta kõndis vaiksete mütsatustega edasi ja nägi peagi, et ta polnud sugugi esimesena jõudnud.

[Amy Von Siffle]

Amy tundis kohe ära, et ta polnud seal enam üksi. ta pööras pilgu üle õla tahapoole ja nägi seal ütle poissi. nunnnnu vist , mõtles tüdruk ja hakkas veidike õhetama. Õnneks poiss ei oleks saanud seda märgata. Esiteks oli ta veel liiga kaugel .. ja teiseks, oli ka päikeseloojangu peegeldus taoline. Tüdruk lootis miskipärast, et noormees tuleb temaga juttu tegema, aga samas ta ka natuke kartis. Amy pööras pea uuesti päikesepoole, justkui oleks ta olnud väga ükskõikne.

[Johnny J. Crept]

Peagi jõudis Johnny tüdrukuni. Tundus, nagu ta ei teeks plikast väljagi, kuid kui ta kaks meetrit temast mööda jalutanud oli, keeras ta korra ja vaatas oma sätendava valge naeratuse saatel neiule otsa. Siis kõndis ta edasi.

Kuid juba paar meetrit eemal jäi ta seisma, kui tema telefon helisema hakkas. Ta võttis selle välja ja vaatas helistaja nime. Vaid murdosa sekundiks tõmbas tema nägu pilve, kuid siis vajutas ta kõne hääletu peale. Las läheb voicemaili.

[Amy Von Siffle]

Tüdruk hoidis oma suud vägisi kinni, et võõrale midagi ei ütleks. Ta lootis südamest, et poiss temaga juttu teeb. Nähes aga, et poiss temast ükskõikselt mööda kõnib, vajusid Amy suunurgad aeglaselt allapoole. Ta tõmbas jalad natuke kronksu, külele ning kohendas õrnalt tukka. Tema lokkis juuksed nägid päikeseloojangu taustas tõsiselt ilusad ja säravad välja.

[Johnny J. Crept]

Tundus, et noormehe telefon ei taha vägisi helisemist lõpetada. Johnny üritas oma Miami elu maha jätta ja natukene oma isa meele järele olla. Kuid minevik kummitas teda.

Ning siis, hetkeimpulsi ajel võttis noormees telefoni, lihtne stiilne, musta värvi klapiga telefoni ning astunud sammu taha ja hoogu võtnud, viskas ta selle laia kaarega päikeseloojangu poole, kus ta meres vaid kerge sulpsu tegi enne, kui vette vajus.

Tundus, et noormees oli endaga rahul. Uue telefoni muretsemine ei saanud probleem olla, ta pidi vaid poodi minema.

[Amy Von Siffle]

Kui Amy oli näinud pealt kõike, mis poiss teinud oli, nimelt seda, et ta viskas oma telefoni vette, kohkus ta pisut. Ta lihtsalt oli sunnitud püsti tõusma ja minema uurima, kas kõik ikka korras on. Amy tõusiski vaikselt püsti, pühkis mõne rohulible oma kleidilt ning sammus poisi poole, terve tee tema pilku vältides. Poisini jõudnud, uuris Amy '' on kõik hästi ikka ? '' Tüdruk saatis poisile õrna naeratuse, millepärast tema põsele õrn põselohk tekkis.

[Johnny J. Crept]

Mõni hetk enne seda, kui tüdruk poisini jõudis keeras noormees ümber. Ta näole ilmus see valgete hammastega naeratus, millega ta Miamis tüdrukute südameid sulatanud oli.

"Nüüdseks juba suurepäraselt," ütles Johnny rõõmsameelselt. Millegi pärast oli telefonist lahti saamine tekitanud talle tunde, et ta sai ka oma minevikust lahti. Natukene. Ja nüüd tuli selline kena tibi temaga rääkima. Elu vist suundus paremuse poole.

[Amy Von Siffle]

'' aga sa just viskasid ju oma telefoni ära '' oli tüdruk siiski kohkunud. Aga ta julges sealjuures ka siiski pisut naeratada, kuna poiss oli ju öelnud, et kõik suurepärane on. Amy vaatas sügavalt poisile silmadesse ja jäi ootama, miks poiss midagi nii imelikku tegi.

[Johnny J. Crept]

"Ah, oligi juba vana ja mm... tüütu?" pakkus noormees muigega. Ega ta enam sellele vidinale ikka järgi ei läinud ju. Ja pealegi oli ta rahul, et sellest lahti sai.

Poisil oli hea lihtne tüdrukut vaadata, tema paistis päike selja tagant ja valgustas neiu nägu. Loojuv valgus kumas kenasti läbi neiu juuste. Samas tüdruk pidi tema piirjoontega hakkama saama, sest päike paistis talle silma.

[Amy Von Siffle]

'' aaaa.. nojah siis '' oli tüdruku näol sõbralik naeratus. Kuid siiski käi midagi kahtlaseks ja Amy ei uskunud sugugi seda, mis poiss just öelnud oli. '' Amy olen muidu '' ilmus tüdruku näole särav naeratus ja samas võttis ta ka ühe käega häbelikult kleidinurgast kinni. Tüdruk kissitas natukene oma silmi, lootes poisi nägu paremini näha.

[Johnny J. Crept]

"Ma olen Johnny," ütles noormees. See oli armas, kuidas neiu paistis nii häbelik olevat. Vahelduseks oli see huvitav. Üldjoones oli poiss plikade seas üsna populaarne, kuid ta suhtles peamiselt julgematega, kes ise temaga rääkima hakkasid, sest teiste jaoks tal polnud aega, kui ülejäänud ta ümber tunglesid. Kuid praegu oli tal endal õnnestunud ühte seda tagasihoidlikumat varianti kohata.

Poiss astus ühe sammu külje poole ning seisis nüüd seal, kus tüdruk enne küljega olnud oli. Nüüd nägid nad üksteist võrdselt, päike valgustas nende nägusid osaliselt ning teine pool jäi seda rohkem varju, kui punakas ketas niiöelda merre vajus.

[Amy Von Siffle]

'' av '' ütles Amy venitades ja poissi vaadates. Nüüd oli tal kergem aru saada, mis poisi näos toimus. Enne paistis talle ju päike silma, milletõttu ta vägahästi ei näinud. Tüdruk taganes paar sammukest, keeras ennast täielikult mere poole ja ohkas. Meri on tõsiselt ilus. Ta soovis, et ta oleks vaid asanud tulla sellepeale, et oma kaamera kaasa võtta ja tegeleda oma lemmiku hobiga - fotograafiaga. Need pildid oleksid lihtsalt imelised tulnud.

[Johnny J. Crept]

"Mis sa ise siinkandis...?" küsis noormees sellise natukene pooliku küsimuse, oodates, et neiu lause niiöelda lõpetaks. Kas Amy oli siia tõesti ainult päikeseloojangu pärast tulnud või käiski ta siin tihti?

Johnnyl ei olnud tavaliselt erilisi raskusi, kui asi puudutas uute tutvuste loomist. Ta sai kenasti elust läbi ja inimesi oli ta ümber alati ning tavaliselt ka üsna kena hulk.

[Amy Von Siffle]

Amy viis pilgu ringi käima ja vastas paari sekundi pärast '' ma täiesti juhuslikult tulin '' Amy istus maha ja ootas et ka poiss seda teeks. Ta lükkas õrnalt oma läikivad ja hästi lõhnavad juuksed seljale ja vaatas päikese ja mere poole. Amy vajus natukeseks mõttesse,