päikeseloojang

[Amy Von Siffle]

Amy ei osanud midagi öelda ega teha. Ta lihtsalt ilstus vaikselt poisi kätevahel, kus oli tõsiselt hea ja soe olla.Nüüdseks oli tal juba päris soe olla. '' mul on üsnagi soe '' teatas tüdruk juhul, kui poiss tahtis temast juba vabaneda ja lahti lasta. '' kui sul ebamugav va tahad ilusti olla, võid lahti lasta ju '' sõnas Amy oma mõtted ka poisile. Seda aga ei lootnud neidis kohe üldse. Seda, et poiss ta lahti laseks.

[Johnny J. Crept]

Johnny aga ei võtnud enda käsi tüdruku ümbert ära. Ta ütles vaid:"Kui sul palav hakkab siis ütle eks?" Sest muidugi, kui tal palav oli, siis ei olnud mingit põhjust väikestel kõrgtemperatuuridel jooksva noormehe vastas olla. Kuid kui ta tegelikult rääkis sed vaid niisama, siis hakkanuks tal uuesti külm kohe kui poiss temast lahti laseb.

Johnny teadis, et mingi aja peale ütlevad nad, et poiss Võib lahti lasta, vaid selleks, et näha, kas nad tõesti seda ka teeks.

[Amy Von Siffle]

Amy vaatas poisile otsa, tema nägu kinnitas seda, et tal ebamugav ei ole. Seega istus Amy Johnny käte vahel edasi. '' olgu '' sõnas neidis vaikselt päikese poole vaadates. Päike oli juba peaaegu kadunud. Meri oli tõsiselt ilus ja Amy soovis uuesti, et oleks oma kaamera kaasa võtnud.

[Johnny J. Crept]

Johnny noogutas vaikselt, kuid ei öelnud midagi, ei olnud vaja. See oli naljakas, kuidas nad seal istusid. Nad teadsid üksteise kohta ainult eesnimesid, samas kui keegi oleks sinna tulnud praegusel hetkel, siis oleks ta neid kindlasti paarikeseks pidanud. Kuid Johnnyt see ei huvitanud.

Ta käsi oli endiselt Amy piha ümber, samal ajal kui teine joonistas õrnalt, nimetissõrme otsaga, kujundeid neiu õlale ja käsivarrele.

[Amy Von Siffle]

Tüdruk naeratas endamisi. Ta tundus ennast peaaegu võõra poisi kätevahel nii hästi. Tundus, nagu nad oleksid üksteist teadnud juba terve elu. Kõik tundus nii õige, hea ja meeldiv, mida see ka põhimõtteliselt oli. Tüdruk mõtles, kas poisile ta tõesti meeldib, v on ta järjekordne naistemees. Amy lootis esimest varjanti, sest poiss meeldis Amyle väga. Esmamulje on ka tähtis.

[Johnny J. Crept]

Mõni aeg oli mööda läinud ning päike oli veepiirile kadunud. Vaid õrn kuma valgustas veel taevast, samas kui idas oli taevas täiesti pime ja tumesinine. Juba tõusid isegi esimesed tähed. Kuid ajal ei paistnud erilist tähtsust olevat.

Johnny mõtles korraga kõigele ja samas mitte millelegi. Ta ei keskendunud sügavalt ühelegi mõttele, selleks ei olnud vajadust, niimoodi ajal mööda voolata lasta oli palju meeldivam.

[Amy Von Siffle]

Amy pööras oma pead suhteliselt aeglaselt taha poole, ning vaatas sealset tumedat taevast, millesolid juba õrnad tähed näha. Talle meeldisid tähed tohutult. Neidis ei teadnud ainult miks. Järsult aga imestas Amy, et tema nägu oli väga poisi omale lähedal.

[Johnny J. Crept]

See aeglus, millega tüdruk oma pead pööras jättis peaaegu, et mulje, et kõik mis neiu tegi oli ka tahtlik. Ning juba oli ta poisi näole väga lähedal. Kuid see kord ei pööranud ta end vabandades tagasi.

Ning ükskõik, miks ja milleks sa ka hea olema ei pidanud, tõi Johnny oma pea ettepoole ja hetkeks, vaid lühikesesteks sekunditeks, asetas ta õrnalt enda huuled Amy omadele.

[Amy Von Siffle]

Amy ehmus pisut, aga ei eemaldunud poisist sugugi mitte. Kui nende huuled üksteisest eemaldusid, keeras Amy pea juba peaaegu loojunud päikse poole ja sosistas vaikselt '' miks ?''

[Johnny J. Crept]

Johnny ei teadnud, mida tüdrukule vastata. Neiu oli parajasti päris lähedal olnud, see tundus hea mõte ja see oli ju kõigest musi? Vaevalt põhjendused, mida neiu kuulda oleks tahtnud.

"Aga miks mitte?" küsis ta enda tavapärasel ingellikul, kuid samas kuidagi saatanlikul näoilmel vastu. See tundus ainuke versioon, kuidas asjast välja tulla ilma, et näitsik solvuks.

[Amy Von Siffle]

Tüdruk ei vastanud poisile midagi, vaid vaatas vaikuses silmapiirile, kuis polnud päikest peaaegu et üldse enam näha. Õues oli juba päris pime. '' teeksime midagi ehk ?'' viis tüdruk teema täiesti muusse valdkonda, kuigi see tegevus võis eelmisele vägagi sarnaneda, kui vaid poiss seda soovib.

[Johnny J. Crept]

Johnny naeratas magusalt ja küsis siis vaikselt:"Ja mis see miski oleks?" Ta ei olnud kindel, mida neiu oli sellest kõigest just arvanud, kuid kui ta huvi ei tundnud, siis ei saanud ta ju kuidagi teada ka. Ja nüüd lootis ta, et ehk saavad nad isegi nalja natukene see õhtu veel.

Kui mitte, siis polnud parata, samas oli poiss juba otsustanud tüdrukule oma numbri anda, kuna tema Amy oma salvestada ei saanud, sest ta oli oma telefoni alles meresügavustesse läkitanud.

[Amy Von Siffle]

Tüdruk tegi pähe üsnagi kavala näo ning küsis kavalal toonil '' mis sa teha tahaksid ?'' Amy tõusis poisi käte vahelt püsti, kummardas ja haaras temagi püsti. Neiu kohendas natuke oma kleiti ja pühkis sellelt paari rohukõrt, mis sinna kinni oli jäänud. Tüdruk lootis, et poisil on mõni hea ja armas idee.

[Johnny J. Crept]

Johnny lasi end niiöelda püsti tõmmata, kuigi ta tõusis pigem ise, ta ei tahtnud, et neiu peaks teda sikutama hakkama seal. Oma jõuga neiu seda vast siiski teinud ei oleks.

Püsti, pani noormees käed ümber tüdruku piha, seistes talle piisavalt lähedal, et nad tundsid üksteise kehadest õhkavat soojust. "Ma ei tea, kas mu idee sulle meeldiks," ütles ta vaiksel, meelal toonil.

[Amy Von Siffle]

Amy tundis, kuidas tema põsed õrnalt õhetama hakkasid, kuid ta ei kartnud. No, võibolla imevähe. Ta pani oma käed ümber poisi kaela, kuna nendele polnud kusagil mujal hetkel sobivat kohta. '' arvad ? '' küsis neiu kavalal häälel poisile imearmsa naeratuse saates