Päeval.

[Joseph Meraz]

"Ma olen autoga muide," lisas Joseph. Üldiselt ta eriti autoga ei sõitnud, aga vahel kui ta laisk oli, siis ikka. Ja siis ka, kui tal oli vaja kiiresti liikuda. Aga täna oli ta muidugi laisk olnud, sest kui ta oleks pidanud lihtsalt toa kinni panema, oleks ta võinud helistada ka. Aga eo - täna tahtis ta natukene niisama ringi sõita ja nautida oma vaba aega.

"Ja me võime minema hakata, millal iganses sa seda soovid," lubas Joe lahkelt. Temal erilist vahet ei olnud, millal ta läks või kas ta üldse läks, aga ehk tahtis tütarlaps midagi teha, enne kui vennaga kokku sai või midagi.[/i]

[Avery Delilah Bridge]

"Võime kohe ära käia," sõnas Avery õlgu kehitades. Hotellis ka midagi paremat teha ju polnud ning vend pidi helistama, kui kokku tahtis saada.

[Joseph Meraz]

"Siis kohe lähemegi," otsustas Joseph ja tõusis diivanilt püsti. Ei olnud vaja ju mökutama jääda, kuigi seal istuda oli päris mugav. Ta lohutas end sellega, et varsti istub autosse ja on kodus ja seal on ka mugav. Isegi mugavam, kui täistuubitud hotellis, aga see selleks.

Ta kõrgus taaskord tüdruku ees ja ulatas talle käe, et teda püsti aidata. Noormehe näol oli kerge naeratusevari ja tema vasak käsi oli juba taskus, et autovõtmed välja võtta. Also oli tal plaan.[/i]

[Avery Delilah Bridge]

Delilah muigas kergelt. "Suurepärane," ütles ta enda kotti vasaku käe käsivarrele sättides. Siis võttis ta veidike eemaolevalt, kuna ta mõtted liikusid hetkeks ta vennale, mõeldes, mida too tahab, noormehe käest kinni.

[Joseph Meraz]

Joe tõmbas tütarlapse diivanilt püsti ja nii, nagu üks õige tema kunagi - ei lasknud käest lahti vaid hoidis kinni. Natukene läbi inimeste trügides, kuid mitte kedagi ümber lükates või togides liikus ta väljapääsu poole. Hotell hakkas end nüüd juba ammendama.

Õues ei lasknud ta ikka veel tüdruku käest lahti vaid kõndis natukene vaiksemalt tema kõrval enda auto poole. "Kuule, kuidas sa tead, et ma tegelt ei ole minig pimp, kes sind prostituudiks maha ei müü?" küsis Joseph, võttis võtmed taskust välja ja avas neist kaks autot eemal oleva valge Toyota Camri.[/i]

[Avery Delilah Bridge]

Delilah ei hakanud enda kätt noormehe käest lahti tirima, vaid laskis tal sellest kinni hoida. "Ei teagi. Aga ma ei usu, et sa oled," sõnas neiu vaikselt naerdes. "Miks sa peaksid olema? Pealegi ei ole ma mingi nutma hakkav tüdruk, kes lubaks sul vastu hakkamata minuga kõike teha," lisas ta lõbustatult. Deli ei uskunud, et poiss ta maha müüks.

[Joseph Meraz]

Joseph naeris korraks ja lasi siis tütarlapse käest lahti, sest nad olid autoni jõudnud ja keegi pidi ju autot juhtima. Enne, kui ta aga sisse istus, vaatas ta üle auto tüdrukule otsa ja raputas natukene pead.

"Tead, kõik tüdrukud ütlevad, et nad saavad hakkama, et hakkavad karjuma ja peksma ja keegi ei saa neile viga teha. Aga kas keegi on sind kunagi sedasi maha pannud, et sa ei saa liigutada ega häälitseda, sest see kõik käib liiga kähku? Ja usu mind - need, kes on päriselt selle läbi elanud ei teadnud, mis neid ees ootab," seletas Joseph. Nii paljud tüdrukud olid enesekindlad, et nendele ei saa mitte ükski inimene kallale tulla, sest nad hammustavad ja löövad ja mida iganes veel - tegelikult oli neid maha võtta väga lihtne.[/i]

[Avery Delilah Bridge]

Delilah naeratas. "Juhuslikult olen ma palju asju üle elanud, kuid need, kes on üritanud midagi teha, või isegi midagi teinud, on alati karistuse saanud," ütles ta lihtsalt. Neiu järgis noormehe eeskuju, kui too autosse istus.

[Joseph Meraz]

Ikka kergelt pead raputades istus Joe autosse, tõmbas turvavöö peale ja käivitas auto. Ta ei uskunud seda, mida tüdruk rääkis, sest ta oli ise korduvalt näinud enesekindlaid tüdrukuid, kes räägivad suure jutu sellest, kuidas nad hakkavad vastu ja saavad hakkama. Aga tegelikkuses võetakse neist lihtsalt kinni ja kaks sekundit ja nad on maas pikali, liikumisvõimetud ja šhokis.

"Kui sa tahad, siis sa võid raadio mängima panna," ütles ta peaga raadio poole nõksatades. Silmad tahavaatepeeglile kinnitunud, parem käsi käigukangil ja vasak roolil tagurdas Joe välja ja võttis suuna enda kodu poole.[/i]

[Avery Delilah Bridge]

Delilah ei pannud raadiot mängima. "Sa ei usu mind, eksole?" küsis ta noormehe poole vaadates. Tegelikult oli see kõik tõde. Ta oli üle elanud palju, enamasti tänu sellele, et lihtsalt usaldas inimesi. Ta teadis, et on vahel liiga naiivne, kuid ei saanud sinna midagi parata. See oli tema loomuses.

[Joseph Meraz]

"Ei, ma ei usu sind," ütles Joseph. Ta silmad käisid korraks üle tänava ja käiku vahetades tema lõug lukustus korraks. Kulm natukene kortsus vaatas ta otse ette ja seletas edasi. "Kas tead, kui kergelt mina oleks su vastu maad surunud hotellis? Sa võtsid mu käest, ma oleks saanud sulle selle selja taha väänata ja sa oleks pikali olnud. Usu, see teeb piisavalt valu, et sa jõuaksid võib-olla ainult karjatada ja rohkem liigutada ei suudaks," oli Joseph kindel. "Ma olen selle läbi elanud ja tegelt ka on kõik lihased kehas ametis sellega, et vähem valus oleks. Mitte sellega, et lööks näiteks jalaga. Mõistus ütleb ka, et esimene asi on vabastada end sellest valust, mitte see, et keeraks end ümber ja hakkaks jalgadega vehkima."

Joe hääl püsis rääkimise ajal kerge, kuid natukene hoiatav. Ta ei oleks mitte kunagi tahtnud, et ükski naine haiget saaks. Kuigi mõni oli selle ära teeninud, ei tohtinud ikkagi neile haiget teha. Ta oli üleüldse mõttel, et kellelegi ei tohiks haiget teha. Naiivne või mitte, aga enamus tülisid sai siiski sõnadega ära lahendada.[/i]

[Avery Delilah Bridge]

Delilah kallutas kergelt pead. "See on vaid juhul, kui nii tehakse. Mõned aga ei tee nii. Ja, ükskõik, kas sa usud või mitte, ma olen selle üle elanud," ütles ta rahulikult. Ta ei leidnud, et peaks nüüd terve elu selle pärast hädaldama, vähemalt ei tapetud teda ära.

[Joseph Meraz]

"Okei, ma usun, et oled selle üle elanud, aga ei olnud ju ikkagi nii lihtne, kui rääkida? Kujutad ju ette, et hakkad kohe karjuma ja peksma ja hammustama ja tegelikult - oled vastu maad pikali ja sittagi ei saa teha," kehitas Joseph oma õlgu ja juhtis auto mööda tänavaid edasi. Ta täiega nautis autosõitu.

"Aga davai - aitab sellest teemast. Kas sul kõht ka tühi on?" ütles Joseph. Ta mõistis, et see vaidlus ei vii mitte kuhugi ja on seega mõttetum kui vasikaga võidu joosta.[/i]

[Avery Delilah Bridge]

"Sellel juhul jah." Delilah vaatas enda ette teele ja kehitas siis küsimusele vastuseks õlgu. "Ma ei tea. Elan üle," sõnas ta kergelt pead kallutades. Nii tühi ta kõht kohe kindlasti ei olnud, et ta ei suudaks söömata õhtuni olla.

[Joseph Meraz]

Joseph noogutas ja keeras siis tänavale, kus oli tema maja. Neist vasakule jäi meri ja paremale erineva suuruse, kuju ja värviga majad. Joe maja oli siitkaudu minnes üpris tänava lõpus, kuigi ka sinna ei olnud pikk maa.

"Ma mõtlesin, et kui sul ka kõht tühi on, siis lähme sööma kuskile, aga kui ei, siis ma ei viitsi üksi ka süüa," lausus Joe. Tema isud käisid täpselt nii, nagu tahtsid. Ühel päeval võis ta süüa hommikust õhtuni, teisel päeval aga toitu suu sissegi mitte võtta.[/i]