|
|
Post by Cora Lavenderz on May 30, 2010 13:41:45 GMT 3
Tegu oli ääretult perfektse päevaga. Iseäranis rannas. Keskpäevane päike oli taevas enda kõige kõrgemasse punkti jõudnud ning kõrvetas all liival lebavate inimeste nahka, seda oma loomulikul teel pruunistades. Vesi lainetas vaid õrnalt, tuult otseselt polnudki.
Riskides sellega, et rand oli ilmselgelt sellise ilmaga ülerahvastatud, suundus sinna ka Cora. Sellist ilma lihtsalt ei saanud ju järjekordselt raisku lasta, kes ikka oskas öelda, millal jälle selline suurepärane ja soe ilm tulemas oli?
Jõudnud liivale, võttis näitsik enda plätud näppu ning kõndis palja jalu edasi, nautides kuuma liiva enda taldade all. Nagu ta oligi kahtlustanud, oli rand tõepoolest üsnagi inimesi täis. Tüdrukul võttis omajagu aega, enne kui ta leidis punkti, mis polnud niiväga rahvastatud - vähemalt hetkel mitte. Tegu oli kolme valge rannatooliga, mis olid vabad. Neitsik seadis enda lina neist kõige puhtamale, ehk siis keskmisele, ning libistas ennast sellele istuma.
Otsinud enda kotist välja päevituskreemi, määris Coco oma käed ja kõhu ning üldse kogu pinna eestpoolt, sellega kokku. Lükanud seejärel päikeseprillid ette, toetas ta ennast tahapoole, ja lihtsalt nautis hetke.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 21:34:59 GMT 3
Kena päev korraliku päevituse saamiseks. Romeo lonkis üle kuuma liiva. Hoolimata oma helehallidest sandaalidest tundis ta, kuidas liiv kuuma õhkas. Ringi vaadates nägi ta vaba lamamistooli ühe näitsiku kõrval. Sinna ta sammud seadiski. Vahet ei ole, kelle kõrval. Päike võtab igal pool ühtemoodi.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 21:46:11 GMT 3
Cora ümises vaikselt ühte viisijuppi, mis tema peakeses oli kajama jäänud, lastes päikesel enda keha praadida. Peale mõningast lihtsalt päikese käest lamasklemist, liigutas tütarlaps ennast viimaks veidike. Avanud enda päikeseprillide taga olevad silmad, lasi Coco nende pilgul üle ümbruse käia. Olukord oli põhimõtteliselt sama. Ainult ühele lamamistoolile tema kõrval oli keegi lisandunud.
"Hellou," sõnas neitsik mahedal häälel tervituseks, olles hetke enda kõrval olevat noormeest silmitsenud, ning pidanud lõpuks kohaseks, et viimast täitsa sobib tervitada.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 21:49:34 GMT 3
"Oo, hei." Romeo libistas sandaalid varvaste otsast ja tõmbas särgi seljast, lastes päikesel end praadima hakata. Noormees lasi oma pruunidel silmadel üle kõrval lesiva neiu liikuda. Pole viga.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 21:58:40 GMT 3
Cora lasi enda näole libiseda oma tavapärasel naeratusel. Lubanud enda tumedate klaaside taha peitunud mandlisilmadel hetke noormehel viibida, pööras näitsik nende pilgu sujuvalt ära, suunates need ette poole, merele, kuid sama hästi võis ta need ka uuesti sulgeda, ega klaaside tagant polnud võimalik paremini öelda. Cora ise ei hakanud rohkem noormeest tüütama, kui viimane tahtis, võis ta muidugi vestlust jätkata.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 21:59:52 GMT 3
Romeo viskas pikali ja pani käed pea alla. Vahelduse mõttes lõõgastuda oli mõnus. "Kuis siis eluke veereb?"
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 22:12:57 GMT 3
"Suhteliselt tasasel pinnal hetkel, kuid katkise rehvi tõttu mitte nii sujuvalt," vastas Cora kergel häälel noormehe esitatud küsimusele ning muigas vaikselt omaette. Ta oli tõesti hetkeks arvanud, et seekord piirdub suhtlemine lihtsalt viisaka tervitamisega. "Ja ma ei taha ebaviisakas olla, niisiis, kuidas sinul endal?" uuris Coco vastu.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 22:15:36 GMT 3
"Nagu alati. Nad teevad mu elu raskeks." Romeo teadis, et neiu ei saa tema jutust aru ja teda ilmselt ei huvitagi need tähtsusetud detailid, aga ta tahtis kellegagi rääkida.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 22:21:41 GMT 3
"Nad?" kordas Cora küsimusele omase kerge hääletõusuga, päikeseprille nüüd üles lükates, nagu peavõru pealaele, ning silmitses uudishimulikult noormeest enda kõrval. Kui viimane räägib, siis kuulaks Cora hea meelega - reeglina pidas ta ennast ikka väga heaks kuulajaks, kuigi tihti pidi ta tunnistama, et juhtus ise pigem lobisema.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 22:25:45 GMT 3
"Emps ja kogu ülejäänud bande, kes vastutavad selle eest, et fotosessioon edeneks. Rääkimata sellest, et kuhu tahes ma avaldusi saadan, mitte kuskil ei ole vaba lava." Noormees sulges silmad. "Vahel tahaks kõigest lahti öelda ja lihtsalt olla."
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 22:28:55 GMT 3
Cora kallutas pead veidike viltu, üritades näole mõistvat ilmet manada. Ta küll ei osanud otseselt kuidagigi ette kujutada, kuidas noormees ennast tunda võiks - temale endale küll mingeid pingeid või kohustusi ei langenud. Tal oli võimalus hetkel veel lihtsalt elada ja lõbutseda, millal ta aga iganes soovis.
ot. eriline mõtete puudus.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 22:31:03 GMT 3
Romeo turtsatas. "Saad sa üldse aru, millest ma räägin?" küsis ta, muie näol.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 22:34:37 GMT 3
"Jätan tõesti väga blondi mulje praegult?" küsis Cora vaikselt omalt poolt vastu. Võib-olla jättis ta endast tõesti praegult natukene dumba-lumba mulje.. "Ma tegelikkuses lihtsalt ei oska midagi.. noh.. öelda kohe selle peale. Et kas ma peaksin kaastunnet avaldama või..?"[/color][/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 22:37:36 GMT 3
Romeo lasi kuuldavale mingisuguse "tsk" heli. "Kaastunnet vajan ma praegu kõige vähem. Haletsemine ei ole enam moes." Tegelikkuses tahtis noormees kedagi, kellega lihtsalt tšillida. Ei saanud just öelda, et tema suhtlusringkond oleks lai olnud - tema iseloom tõrjus teised eemale, varem või hiljem.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 22:45:16 GMT 3
"Selge siis. Mitte mingisugust kaastunnet sinule," lausus Cora, demostratiivselt näpuga vibutades ning seejärel naerma hakates, mõistes, kui totralt see näida võis. "Aga tahad minu arvamust teada? Minu poolest lihtsalt ütle siis praegu, just sel hetkel siin rannas, sellest kõigest viivuks lahti ning lihtsalt ole. Tule minuga ujuma näiteks," rääkis tütarlaps, naermist lõpetades, kuigi naeratus ei kadunud siiski tema näolt mitte kuhugi.[/color]
|
|
