|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 1, 2010 0:56:42 GMT 3
Romeo rõkatas naerda ning nipsas neiu poole vett. "Loomulikult sain ma sellest aru. Nii anti-social ma ei ole, et tüdrukute kohta midagi ei teaks."
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on Jun 1, 2010 1:00:07 GMT 3
Cora naeris paratamatult samuti. Kui veidike vett tema näoni jõudis, osaliselt suurelt tüdruku põskedele ning ninale, ilmus Coco näole vildakas naeratus, kui ta siis korraga lähemale sumas, ja kuidagi viivuks kuti pea vee alla surus, seda tehes ka ümber viimase õlgade klammerdudes. Vaherahu oli ametlikult läbi.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 1, 2010 1:03:22 GMT 3
Jälle! Romeo reageeris kiirelt, tõmmates kopsud õhku täis. Miskitmoodi õnnestus tal neiu oma õlale tõmmata, kiirelt pani noormees talle käe ümber piha, et näitsik vabaks ei pääseks. "Võta rahulikult, amatsoonitar!" naeris Rom.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on Jun 1, 2010 1:10:44 GMT 3
Ega Cora ei mõtlegi tavaliselt ühelegi tagajärjele, mis võib juhtuda. Elu nautimise võti ongi ju ikka spontaansuses (jah, ma tean, et ma räägin väga palju elu nautimisest, aga millest muust mul siis ikka ruumi täitmiseks patrata on? Sipelgasiilidest?) "Ei, mina olen täitsa rahulik," teatas Cora naerdes, leides ennast noormehe õlalt, võimetuna kuhugi mujale pääsema.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 1, 2010 1:12:33 GMT 3
"Aeg maha jahtuda." Romeo kahlas läbi vee, kõndis üle liiva ja pani neiu maha alles lamamistooli juures. "Vot tak." Ta istus oma lamamistooli servale, tõmbas kotist räti ja hakkas juukseid kuivatama.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on Jun 1, 2010 1:16:48 GMT 3
Mis Coral muud üle jäigi, kui lasta ennast kaldale vedada? Ega liiga palju vees lebotamist polnud tõesti just väga hea. Viimati hakkab nahk nõmedalt krimpsu tõmbuma.. Kui noormees ta viimaks lamamistoolide juures maha pani, libistas tütarlaps ennast koheselt mõnusalt enda omasse istuma - sellele, mis oli endiselt kenasti rannalinaga kaetud - vaevumatagi oma juukseid kuivatama hakkama või midagi. Selliste juuste puhul, nagu tema omad, ei olnud seal erilist mõtet. Jälginud hetke, kuidas kutt enda juukseid rätikusse kuivatas, toetas Coco ennast tahapoole, sulgedes seejärel silmad.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 1, 2010 1:18:52 GMT 3
Koti küljetaskus leidus kamm. Vaheldumisi kammiga läbi juuste tõmmates ja sõrmedega salke siludes sättis Romeo vilunud liigutustega oma soengu taas normi ning viskas siis pikali. "Mõnus."
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on Jun 1, 2010 1:21:39 GMT 3
Vees suplemine - noh, ega seda otseselt ujumiseks nimetada ei saanud - oli tegelikkuses ikka üsnagi ära väsitanud. Vähemalt Cora. Korraga leidis tüdruk, et nii mõnus oli nüüd siin niisama lamaskleda. Ei olnud ka mingit kahtlust, et ta täna enda nahka pruunimaks saab - oli lausa tunda, kuidas päike küttis. [/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 1, 2010 1:23:28 GMT 3
Järsku turtsatas Romeo vaikselt. "Täitsa halenaljakas tegelikult," lausus ta.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on Jun 1, 2010 1:28:52 GMT 3
Kuuldes noormehe sõnu, kerkis üks Cora kaarjatest kulmudest paratamatult kõrgemale ning ta avas silmad, vaadates küsivalt kuti poole. "Nimelt?" lausus ta imekerge segadusega. Ilmselgelt talle kohale ei jõudnud.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 1, 2010 1:30:20 GMT 3
"Ma ei tea ikka veel su nime ja juba oled sa jõudnud mulle paar mõrvakatset organiseerida," vastas Romeo omaette naerdes.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on Jun 1, 2010 1:32:51 GMT 3
Cora turtsatas, kui see tallegi nüüd arusaadavaks sai. Tema küll neid just mõrvakatseteks ei nimetaks.. pigem heasoovilikeks peapesudeks. "Niiet sa tahad mu nime teada?" päris tütarlaps, kavalalt naeratades, toedates üht kätt mugavalt lamamistooli käetoele, olles näoga nüüd noormehe poole pöördunud.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 1, 2010 1:34:27 GMT 3
"Oleks meeldiv. Kes teab, võibolla kohtume veelgi." Romeo naeratas.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on Jun 1, 2010 1:37:32 GMT 3
Cora torutas veidike huuli. "Njaa, elus kohtutakse alati kaks korda," sõnas ta vaikselt. See ütlus oli talle pähe kulunud ning mingil viisil üheks tema lemmikuteks kujunenud. Kuid siiski ei tahtnud ta väga kohe enda nime teadvustada. Mitte, et seal midagi varjata oleks, lihtsalt nalja pärast. "Nooh.. Kuidas oleks nii pidi.. Mis sa arvad, milline nimi minule sobiks?" pakkus Coco naeratades.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 1, 2010 1:38:38 GMT 3
"Mm..." Romeo kallutas pead. "Josie?"
|
|
