|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 22:47:04 GMT 3
"See pole üldse paha mõte." Romeo ajas end püsti. Psühholoog, kelle tema ema palkas, oli öelnud, et ta töötab üle. Noh, praegu mitte.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 22:52:08 GMT 3
Cora naeratas säravalt ning ajas ennast seejärel enda rannatoolilt püsti, libistades samal ajal enda päikeseprillid oma juustelt hoopis linasest rannakotti enda kõrval. Tüdruk oli juba lebanud seal rätiku peal enda punastes bikiinides, mis kergelt pilke püüdsid - oma värvitõttu puhtalt. "Teeme võidu vette," teatas Coco lustlikult, kaks aeglast sammu edasi astudes. "Üks, kaks.. mina olen esimene," alustas neitsik numbrite lugemisega, kuid katkestas juba peale teist, jõudmatagi kolmandani, kui ta juba jooksis veepoole, samas vahepeal naerdes üle õla kiigates. Kui elu ise lõbus ei olnud, tuli see selliseks teha.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 22:54:33 GMT 3
Romeo sööstis kohalt, tundes, kuidas jalgpallist trenni saanud lihased koheselt tööle hakkasid, ja kihutas neiule järgi, liiv taldade alt lendamas. Lühikese ajaga sai ta näitsiku kätte ning läks temast mööda. "Owned!"
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 23:00:05 GMT 3
Cora lõbusat tuju see pisikene fakt, et ta just äsja kenalt kutilt võidujooksus lüüa sai, ei kõigutanud. Kunagi see pidi ju ikkagi juhtuma, ega tüdruk ennast mingiks eriliseks jooksjaks ei pidanudki ja tal oligi kõrini nendest, kes tal pideval võita lasid. Niisiis jõudis noormees esimesena muidugi vette, kuid ega Coco niiväga temast maha ka ei jäänud.
Endiselt naerdes jooksis Cora veidi edasi ka juba vees olles. Nad olid sattunud parasjagu kohale, kus läks ka üsna ruttu sügavaks. Ning nagu kõigile teada, ei ole vees nii lihtne joostes edasi liikuda, kui maismaal. Siiski õnnestus Lavelie´l noormehele nüüd vees järgi jõuda ning kasutades ära 'üllatusmomenti' ja fakti, et vees on kõik kergem, õnnestus näitsikul kutt, kelle nimegi ta veel tegelikkuses ei teadnud, vette pikali saada.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 23:07:14 GMT 3
Romeol tuli viimasel hetkel meelde välja hingata, et ta endale kopsutäit soolast vett sisse ei ahmiks. Puristades torkas ta pea veest välja. "Täitsa peast soe!" hüüatas noormees, kuid lõbusalt.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 23:11:29 GMT 3
"Mina ei ole midagi teinud.. Päike võib mõistusega imesid teha, kuid tavaliselt paneb ta lihtsalt ajud keema," lausus Cora süütult naeratades, viimase lause viimase poole peal kergelt nimetissõrmega oimukoha juures ringikesi tehes. Hetk hiljem, pealtnäha hooletu ja ilma ajendita liigutusega, suundus noormehe poole veidike vett, seejärel ujus tütarlaps juba kaugemale. Seal kohas läks tõesti ruttu sügavaks, sest ei läinud enam kaua, kui vesi ulatus pisikesele neiule rinnuni.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 23:15:01 GMT 3
Elu näitab, et kroolides saab ka madalamas vees kiirelt edasi. Romeo hakkas neiule järgi ujuma. Ta ei teadnud tüdruku nimegi, aga see kohtles teda nagu vana sõpra.
Näitsikule järgi jõudnud, pani noormees jalad põhja. Täitsa madal. "Payback's a bitch!" saatel sahmas ta neiu poole vett.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 23:21:47 GMT 3
Saades kaela hunniku vett, lõpetas Cora edasi ujumise. Ta ei olnud põgeneja tüüpi, ainult hädaolukordades.. -See oli lihtsalt liiiga argpükslik tegevus. Tema meelest. Aga eks vist ikka jah, oligi.
Nüüd samuti seistes, pidi tütarlaps ikkagi oma lühikest kasvu tunnistama. Kuid ta ei lasknud ennast sellest härida, vaid libistas käega üle vee, vastates tema poole suunatud veejoaga omalt poolt. Samal ajal kostus tema huulilt lõbusat naeru. Ta polnudki tegelikkuses õieti vee a l l a jõudnud, kuid oli juba läbi märg.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 23:23:07 GMT 3
Romeo naeris oma iseäralikku naeru. Niipalju siis korralikult sätitud juustest. Vähemalt oli tal kamm kaasas. Vähemalt oli tal lõbus.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 23:29:12 GMT 3
Cora ei pidanud muretsema laiali mineva ripsmeduþi pärast, kuigi väikest muret võisid hiljem tekitada juuksed, mis loomulikul viisil kuivades alati väga, väga, väga põikpäiselt lokki jäid. Kuid eks sellegi sai üle elatud. Pealegi, märjale kehale võtab päike tunduvalt paremini peale..
"Okei, okei, vaherahu," sõnas Cora viimaks, käsi veidike üles tõstes, pritsimist lõpetades. Ta oli lihtsalt korraga tundnud, et kogu jõud kätest hakas kaduma ning kui eestpoolt lähenes üha uusi veelahmakaid, siis oli raske juba arvestada, millal sissehingama peaks.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 23:33:14 GMT 3
Romeo lõpetas pritsimise. Ning naeris. "Annad alla?"
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 23:35:14 GMT 3
Kuigi Cora oli käed üles tõstnud, raputas ta siiski eitavalt pead ning eemaldas siis kiirelt juuksed, mis selle tulemusel tema näole kleepusid. "Ei, ma ei anna alla, aga ma anun alandlikult vaherahu," vastas tütarlaps kindlalt, noormehe poole vaadates.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 23:37:49 GMT 3
Romeo turtsatas."Kui alandlikult?" õrritas ta. Kergelt käis küll peal süümekas, et ta sessiooni üle lasi, aga isegi tema vajab puhkust.
|
|
|
|
Post by Cora Lavenderz on May 31, 2010 23:41:09 GMT 3
"Noohh, päris põlvili ma ei hakka langema," alustas Cora, enda ümber ringi vaadates, "aga väga, väga, väga alandlikult." Tütarlaps hoidis endiselt enda käsi veidike üleval pool, sõrmede otsad vaid veidikene õlgade piirist kõrgemale ulatumas, ning vaatas süütult heleda päise kuti poole.[/color]
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on May 31, 2010 23:58:00 GMT 3
"Põlvili laskudes upuksid ära," mainis Romeo. Ta hakkas naerma. "Käib kah."
|
|
