|
|
Post by Andreas C. Krolt on May 31, 2010 21:47:02 GMT 3
Andrease nägu kaunistas kerge muie. "Räägi mulle palun veel miskit endast," palus noormees ja pistis suhu veel salatit, mis oli üsna otsakorral. Kohvist jõigi ta viimase lonksu ära ja jättis siis topsi niisama lauale seisma.
|
|
|
|
Post by Marla Singer on May 31, 2010 22:01:28 GMT 3
Marla naeratas ja rüüpas veel vett. "Noh, tegelikult ma ei pidutse ju 24/7, vahepeal meeldib mulle kirjutada. Tegelt on mul terve riiul erinevaid jutte täis. Üldiselt noortekad." Sellist "nohiklikku" saladust ei avaldanud Marla just paljudele. "Mul on kaksikvend, lisaks sellele veel kaks vanemat venda ja üks noorem ka. Ma olen peres ainuke tüdruk." Viimaks asetas tüdruk tühja klaasi lauale ja vaatas lihtsalt Andy poole. "Räägi mulle ka endast midagi veel."
|
|
|
|
Post by Andreas C. Krolt on May 31, 2010 22:43:11 GMT 3
"Ega ma ka 24/7 ei pidutse. Vahel eelistan hoopis kodus üksi istumist ja muusikaga tegelemist või joonistamist. Ma olen peres ainus laps ja ma elan koos ema, oma kasside ja ema ühe kassiga," lausus Andreas mõtlikult. "Rahvuselt olen ma nii inglane kui ka rumeenlane ja edasi ma ei tea, mida rääkida," lisas ta naeratades ja sõi ära ka viimase ampsu salatist.
|
|
|
|
Post by Marla Singer on May 31, 2010 22:53:02 GMT 3
"Sul on väga eriline rahvus," ütles tüdruk siis ja naeratas. "Imelik, et sa nüüd siin, New Yorgis oled." Ta keerutas veeklaasi sõrmede vahel ja vaatas Andyle otsa. "Mu isa isa ehk siis vanaisa on ka inglane, kuid ta kolis siis ameerikasse, kui vanaema mu isa ootas. Nii, et natuke on mul briti verd ka sees. Ema on hispaanlanna, kuid kolis ka juba väga väiksena ameerikasse." Marla eeldas, et seda on aru ka saada tema mitte nii heledast nahatoonist. "Ja ühtegi looma meil kodus ei ole." See sakkis tüdruku arust täiega.
|
|
|
|
Post by Andreas C. Krolt on May 31, 2010 22:57:50 GMT 3
"Mu ema loodab, et siin on fotograafina paremad jahimaad," lausus Andreas muiates. Ta oligi arvanud, et Marla peres on keegi Hispaania või siis Ladina-Ameerika juurtega. Noormees jäi viimase lause peale mõtlikuks. "Aga kas sul muidu lubataks mõnda looma võtta? Nagu näiteks kassi," uuris nooruk.
|
|
|
|
Post by Marla Singer on May 31, 2010 23:08:50 GMT 3
Marla raputas pead. "Me ei saa võtta, sest Mark, mu kõige noorem vend on allergiline." Tegelikult oli tüdruk sellega juba harjunud. "Sinna pole midagi parata, meil on tõesti parem ilma loomadeta. Pealegi on tihti nii, et nädalaid on inimesed vaid paar tundi kodus ja siis lähevad jälle ära. Loomal ei oleks seal elu." Tüdruk silitas Lunat nüüd jälle, kuid vaatas Andy poole.
|
|
|
|
Post by Andreas C. Krolt on May 31, 2010 23:19:52 GMT 3
"Aa," lasi Andy kuuldavale, hääles nukruse noot. Tal oleks olnud lausa veider kui neil poleks kodus ühtki looma olnud. "No, igatahes võid sa alati ka minu kassidega tegeleda, kuna nad on täielikud paihoolikud," lausus noormees. Luna silmad olid pilukil ja tal oli väga mugav ja mõnus ilme.
|
|
|
|
Post by Marla Singer on May 31, 2010 23:24:15 GMT 3
"Väga super, siis ma pean sulle külla tulema!," lausus Marla ja naeratas, tegeledes ikka Luna karvkatte silitamisega. Kuigi nad olid söönud, ei tahtnud tüdruk veel lahkuda. "Ja kas su ema leidis siis oma paremad jahimaad?," päris ta nüüd lõbusalt. New Yorgis ei saanud fotograafina eriti raha teenida, kui sa just enda nime väga kõrgele ülesse ei töötanud.
|
|
|
|
Post by Andreas C. Krolt on May 31, 2010 23:29:20 GMT 3
"Seda võid sa küll teha," ütles Andy naeratades. Temagi ei tahtnud veel lahkuda. "Ma ei teagi. Me üldiselt ei räägi temaga ta tööst," pidi noormees tõdema. Luciale aitas kaasa ehk ka see, et ta oli ka kirjanik.
|
|
|
|
Post by Marla Singer on May 31, 2010 23:49:10 GMT 3
"Siis kll, ega ma ka eriti palju enda vanematega ei suhtle, juba ammu. Kõigil on tänapäeval nii kiire." Luna hakkas nurruma, ta oli vist tukkuma jäänud ja Marla muigas selle peale. "Äkki lähme kuskile edasi?!," pakkus tüdruk nüüd välja. "Näiteks parki jalutama." Marla arust oli see hea mõte. Central Park oli väga mõnus koht.
|
|
|
|
Post by Andreas C. Krolt on May 31, 2010 23:53:44 GMT 3
"See on mõneti isegi nõme, et kõigil on nii kiire ja pole enam aega, et pöörata tähelepanu ka lihtsatele asjadele nagu vanematega suhtlemine. Väiksena oli lausa elementaarne vanematega võimalikult palju rääkida," lausus Andreas arutlevalt. Neiu mõtte peale ta naeratas kergelt ja noogutas. "Hea mõte. Ma olen nõus," sõnas ta ning ajas end püsti, pannes tooli tagasi laua alla ja võttes taskust kassi jalutusrihma. Luna oli tooli kolina peale ärganud ja vaatas ülesse, tuues kuuldavale ühe mjäu. Andy muigas ja pani kassile pika jalutusrihma külge.
|
|
|
|
Post by Marla Singer on Jun 1, 2010 0:05:33 GMT 3
"Jah, kuid samas, mul tõesti ei ole nendega midagi arutada. Väiksena veetsime terve perega koguaeg koos aega." Ka Marla tõusis ja lükkas tooli laua alla. Ta ootas ära, kuni Andy Lunale rihma külge paneb ja seejärel hakkas ta vaikselt edasi sammuma, park jäi neist vasakule.
|
|
|
|
Post by Andreas C. Krolt on Jun 1, 2010 21:34:41 GMT 3
Luna hüppas toolilt maha ja Andy muigas kergelt. "Jaamh. Seda küll. Olid ajad," sõnas ta. Noormees jäi üpris mõtlikuks. "Ma mäletan, kuidas mu isa kutsus iga aasta lähemas suguvõsas olevad inimesed kesksuvel kokku ja meil oli põhimõtteliselt nagu mingi oma väike festival," meenutas Chris õrna muigega, kuigi ta hääles oli kuulda ka veidike nukrust. "Vabandust. See ei puutunud üldse asjasse," vabandas ta, vaadates korra Marla poole ja siis tagasihoidlikumalt mujale.
|
|
|
|
Post by Marla Singer on Jun 2, 2010 16:15:25 GMT 3
"Ei, see tundub väga põnev," lausus Marla ausalt, edasi jalutades. Talle tegi nalja, et Andy oli nii armsalt häbelik, vähemalt hetkel tundus nii. "Räägi veel sellest," palus ta siis siiralt. Tüdrukule tõesti meeldis kuulata teiste perekondade ajaloost, see võis ulatuda isegi kaugele sõjaaega. Nii kaugele, kui keegi mäletas või teadis. Ajalugu oli üks Marla lemmikaineid üldse. Tüdruk silmitses korraks Lunat, kuid siis viis ta enda silmad taas Andyle.
|
|
|
|
Post by Andreas C. Krolt on Jun 2, 2010 16:28:48 GMT 3
Andy muigas õrnalt. Ta arvas alati, et kellelegi teisele oma mingitest perekonna traditsioonidest rääkimine on teisele inimesele tüütu, aga ju siis polnud ka.. Vähemalt osadele. "Noo.. Mu isa alustas sellega siis kui ma olin viiene. Me olime käinud suguvõsa kokkutulekul, kus mul oli tõsiselt lõbus oma sugulastega. Kuna mul polnud eriti sõpru, või kui aus olla siis oli mul neid ainult üks, vingusin ma suht tihti, et millal uus kokkutulek on. Lõpuks isa otsustas, et kutsub kesksuvel lähemas suguvõsas olevad inimesed kokku ja nii sai see ka meie pere traditsiooniks," jutustas ta meenutades. "Muidugi traditsiooni jätkus vaid mu isa surmani," lisas ta vaiksemalt ja tõsisemalt.
|
|
