|
|
Post by Andie Valletta on May 27, 2010 16:22:38 GMT 3
Andie jalutas pargis ning messis enda tuttavatega. Päike paistis ning oli üsna palav. Üks hetk võttis ta kontsakingad jalast ning liikus siis muruplatsile, mis pargis oli. Ühel hetkel istus ta maha, jäädes näoga päikese poole. Kingad asetas ta oma kõrvale. Jalas olid neiul heledad lühikesed püksid ning seljas valge maika. Silmade ees olid tal päikeseprillid. Ta jätkas sõnumineerimisega.
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on May 27, 2010 16:33:19 GMT 3
Päikeseline päev oli toast välja ajanud ka Josephi. Tavaliselt oleks ta praegu alles maganud, aga kui päike aknast näkku paistis, siis oli natukene raske magada ja pigem tuli Joe välja ilma nautima. Ja mis on selleks parem paik, kui park? Park täis ülinappides riietes tüdrukuid? Polnud vist eriti palju paremat vaatepilti.
Joseph ringi, käed lühikeste pükste taskus ja silmad suurte päikeseprillide taga edasi-tagasi liikumas, et tüdrukuid vaadata. Nähes paari eriti ilusat tüdrukut mõtles Jonathan, et vist peaks ta endale koera võtma, et siis sellega lantida, aga samas teadis ta ise, et näeb piisavalt kena välja, et ei vaja mingit krantsi enda kõrvale tilpnema.
Joe istus esimesele ettejuhtuvale pingile ja võttis taskust oma mobiiltelefoni. Ta nägi eemal ühte tüdrukut, kes samuti midagi telefoniga sehkendas. Joe naeratas, lülitas sisse enda bluetoothi, otsis teisi seadmeid ja saatis esimesele ettejuhtuvale pildi nägusi tegevast ahvipärdikust. Ta lootis, et pilt vastu võetakse ja lootis, et seda teeb seesama tüdruk. Lihtsalt, et näha reaktsiooni.[/i]
|
|
|
|
Post by Andie Valletta on May 27, 2010 16:39:52 GMT 3
Andie oli just sõnumi oma sõbrannale saatnud, kes elas Londonis ning hakkas just telefoni ära panema, kuni tuli kiri, et kas ta soovib vastu võtta faili. Andie kortsutas hetkeks kulmi, kuid võttis selle siiski vastu. Kui fail kohale tuli, avas ta selle ning hakkas siis kergelt naerma. Koheselt tõstis ta pea, et vaadata, kes siit lähedusest üldse võiks talle midagi saata. Esimene inimene kes talle telefoniga silma hakkas oli üks punkar, kuid Andie kahtles selles, et just tema seda tegi. Seejärel liikus pilk ühele paksule naisele, kes midagi telefoni toksis, kuid Andie kahtles, et ka too talle selle saatis. Alles siis peatus tütarlapse pilk noormehel, kes pingil istus ning tema poole vaatas. Andie muie venis veelgi suuremaks ning pisut kavalamaks.
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on May 27, 2010 16:46:14 GMT 3
Joseph naeratas kavalalt ja surkis natukene veel oma telefoni. Ta otsis veel nõmedamat pilti, mida tüdrukule saata. Muidugi olid enamus tema piltidest ropu sisuga või siis mingidi imelikud ja mõttetud. Ja sellepärast valiski ta enda telefoni taustapildi liputavast banaanist. Sõna kõige otsesemas mõttes ja saatis selle ka bluetoothi kaudu teele.
Veel kunagi varem ei olnud ta niimoodi bluetoothiga lantimas käinud, aga eks kõigele on ikka esimene kord.[/i]
|
|
|
|
Post by Andie Valletta on May 27, 2010 16:54:09 GMT 3
Andie oli juba jälle oma telefoni ära panemas, kui tuli uuesti ekraanile küsimus, kas ta soovib faili vastu võtta. Neidis vaatas nüüd uuesti noormehe poole ning saatis talle *ega-ometi-jälle* pilgu. Siiski võttis ta faili siis vastu ning vaatas seda siis. Andie turtsatas kergelt ning hakkas siis endamisi naerma. Polnud enne tal sellist olukorda olnud, kus kena kutt talle lampi mingeid pilte saatma hakkab. Ka see oli üks naermise põhjuseid.
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on May 27, 2010 17:00:08 GMT 3
Järgmise faili saatmisega läks Josephil natukene kauem aega, sest ta lõikas ja kleepis ja genereeris peaaegu kunstiteost. Ainult, et ta kirjutas valgele taustale suurelt erinevatelt piltidelt välja lõigatud tähtedega 'Jäätist?' ja vajutas 'Send'. Kaua sa ikka mingeid imelikke pilte saadad suvalistele tüdrukutele? Samas oli nüüd tüdrukul võimalus jooksu pista ja vabalt kõigile kuulutada, kui perverssed tüübid pargis käivad.
Joe asetas telefoni enda kõrvale pingile ja katsus ühe käega, kas tal ikka rahakott on kaasas. Õnneks oli see tal taskus. Päris loll oleks olnud olla, kui nad oleks läinud jäätist ostma ja siis tuleks välja, et tal ei ole rahagi.[/i]
|
|
|
|
Post by Andie Valletta on May 27, 2010 17:09:02 GMT 3
Nüüd oligi Andie jõudnud telefoni teksade taskusse panna. Ta nautis päikest, käed selja taha toetamas. Ei läinud aga kaua, kui ta telefon taas piiksus ning ekraanil valitses taas küsimust, kas soovid faili vastu võtta. Andie turtsatas juba praegu ning mõtles, et sealt tuleb järjekordne tobe pilt. Avanud faili, ilmus neidise näole kaval naeratus. Andie pani telefoni ära, vaatas noormehe poole ning noogutas siis aeglaselt. 'Miks mitte', mõtles ta endamisi, kui siis murul püsti tõusis. Tüdruk jäi end murust puhtaks pühkima.
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on May 27, 2010 17:13:32 GMT 3
Jonathan lülitas telefonil bluetoothi välja ja tõusis pingilt. Aeglaselt hakkas ta astuma sinnapoole, kus tüdruk end rohust puhtaks tegi ja mõtles ise, et huvitav, kui mitu korda teda väiksena pea peale pillati? Kas talle ei olnud selgeks tehtud, et võõrastega ei tohi rääkida ja meestega ei tohi välja minna igaksjuhuks, kui sa nende nime isegi ei teadnud? Josephile see täitsa sobis.
"Shokolaadi või vanilje?" küsis Joseph, kui tüdrukust meeter eemal seisma jäi, käed ikka püksitaskus, prillid ikka ninal. Valge T-särgi taustal tundusid tema niigi päevitunud käsivarred veel pruunimana ja see tõi välja ka tugevad käelihased.[/i]
|
|
|
|
Post by Andie Valletta on May 27, 2010 17:16:58 GMT 3
Too noormees oli tema juures kiiremini, kui neidis arvata oleks osanud. Hetkeks jäi Andie tolle poole vaatama, ise õrnalt muiates. "Kas juttu ei peaks mitte alustama enese tutvustamisest?" noris Andie siis niisama. "Shokolaadi" lausus ta siis hetke pärast ning naeris imevaikselt, jäädes lõpuks siis naeratama. Tüdruk seisis hetkel paljajalu murul, endal kingad näppude vahel ning telefon pükste taskus. Ta sättis oma päikeseprille.
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on May 27, 2010 21:08:14 GMT 3
"Ka võimalus," ütles Joseph, kehitas õlgu ja ulatas tüdrukule käe, justkui hoiaks nad igapäev käest kinni ja nii olekski normaalne. Polnud tema teha, et ta nii vabalt suhtles kõigiga. Ja samuti ei olnud tema teha, et naised ilusad välja nägid ja ta kiimik oli. Ikka juhtub ju, eks? Muidugi.
"Õues või toas?" küsis Jonathan hetke pärast, vihjates sellele, kas nad ostavad esimesest ettejuhtuvast lambist putkast endale jäätise või otsivad kohviku, kus süüa. Tal endal oli sügavalt ükskõik.[/i]
|
|
|
|
Post by Andie Valletta on May 27, 2010 21:30:47 GMT 3
Andie naeris endamisi. Nüüd vaatas ta hetkeks kätt, mis tema poole sirutatud oli. Neidis suunas pilgu käelt noorukile ning muigas endamisi. Muie muutus iga hetkega aina kavalamaks. Noormees ei tundunud mingi jobu olevat - täiesti tavaline inimene - mistõttu Andie siis tolle käest kinni võttis. "Mulle sobib väljas. Ilus ilm on" teatas ta siis ning hakkas muruplatsilt ära jalutama, hoides nooruki käest kinni. "Andie on nimi, muide" lisas ta siis veel, ise naeratades.
OT, eemale jälle, aga tulen kindlalt tagasi! (:
ära ära kao.
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on May 27, 2010 21:36:50 GMT 3
"Väga meeldiv, Andie," ütles Joe. Ennast ta siiski tutvustama ei jooksnud. Ei teinud seda kunagi, vaid pigem lasi inimestel mingi aja närvitseda või siis arvata, et ta on kommeteta mats, mida ta tegelikult ei olnud. Ta lihtsalt käitus nii, nagu ise tahtis. Täpselt nii, nagu ise heaks arvas.
Kuigi ülimalt enesekindel, oli Joseph ka üllatunud sellest, et Andie ta käe vastu võttis. Sellel hetkel oleks olnud suht viimane võimalus jooksu pista, kui vaja. Nüüd enam mitte. Nüüd käisid asjad Joe tahtmist mööda. Muiates viis ta pilgu maha ja vaatas, et tüdruk on paljajalu, kuid ei teinud sellest suurt numbrit - võib-olla on tüdrukuid, kes ei muretse oma pediküüri pärast nii hullult. Või siis läheb ta siit otse ilusalongi või just tuli sealt.
Miks Joseph selliste asjade peale mõtles, ei raalinud ta mõistus välja, aga mis seal ikka. Peaasi, et aju ikka töötab.[/i]
|
|
|
|
Post by Andie Valletta on May 27, 2010 22:11:15 GMT 3
Andie vaatas enda ette ning hetke pärast taas nooruki poole. "Ja sinu nime ma ei saagi teada?" küsis neidis siis pisut üllatunult, kuid samas turtsatas ta kergelt. Nii kui nad muruplatsilt asfaltile jõudsid, jäi Andie seisma, lasi siis noormehe käest lahti ning pani jalanõud jalga, et edasi jalutada pisut mugavam oleks. "Ja kuhu siis täpsemalt?" küsis Andie, kui nüüd siis ringi vaatas, et ega läheduses mõnd putkat pole. Tema pilk peatus lõpuks noorukil.
|
|
|
|
Post by Joseph Meraz on May 27, 2010 22:16:27 GMT 3
Joseph võttis uuesti tüdruku käest, lihtsalt, et teada saada, millal ta lahti laseb või millal tal ükskord üle viskab. Samal ajal vaatas ta ka ringi ja vaatas peale seda Andiele naeratades otsa. Tal ei olnud mitte ühtegi mõtet, kuhu minna, aga vähemalt oli endal lõbus olla. Lambist, nagu tavaliselt.
"Hakkame näiteks sinnapoole kõndima lihtsalt?" pakkus ta välja ja hakkas lihtsalt otse edasi kõndima, mõeldes siis tüdruku küsimusele. Kas on vaja teada kõigil tema nime? Kas võtaks tal tüki küljest, kui ta viisakas oleks ja end tutvustaks? Mine tea, äkki võtakski.
"Küll sa minu nime ka kunagi teada saad," lubas Joseph naeratades ja astus lihtsalt edasi. Ta mõtles olukorrale, kus ta hoiaks ilusal tüdrukul iga päev käest kinni ja teadis, et peale kolmandat päeva viskaks tal nii üle, et oleks tõsine joomapidu korraldada, et uuesti normaalseks saada. Tema jaoks normaalseks, mitte teiste.[/i]
|
|
|
|
Post by Andie Valletta on May 27, 2010 22:28:50 GMT 3
Andie muigas salaja, kui nooruk taas tema käest kinni võttis. "Aga eks me siis jaluta" vastas ta ning hakkas siis ettenäidatud suunas edasi kõndima. "Käidki iga päev pargis, saadad tüdrukutele bluetoothiga pilte ja viid neid pärast jäätist sööma?" küsis neidis hetke pärast, kuid ei vaadanud poisi poole. Ta nagu arutles valju häälega. "Ja siis ei ütle veel oma nime pealekauba" lisas ta turtsatades ning muigas peale seda, pisut kavalalt. Andiel oli põnev, mis edasi saama hakkab.
|
|
