|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 5, 2010 21:24:21 GMT 3
"Elan üle," naeratas Kathy Romeole enne, kui too tagaruumi kadus. Vaikselt toas ringi vaadates möödus Kathleeni aeg. Lõpuks tuli ka Romeo tagasi ning nägi välja teistsugune, kui ennist. Alix vaid naeris vaikselt poisi aevastuse ning vandumise üle. "Elad üle, ole mees," sõnas ta laia naeratusega noormehele ning istus ühele toolile, mis tundus, et oli vaba. Ta jäi vaatama, mis edasi saab.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 5, 2010 21:32:50 GMT 3
"Seal peaks mingeid snäkke ka olema, kui sul kõht tühjaks läheb," viipas Romeo väikese laua poole. Oh, kuidas ta ei sallinud seda puuderdamist... Enne, kui noormehe ema sai suu lahti teha, sörkis ta oma kohale. Kaks modelli seisid tema selja taga. Kuskilt ilmus ka ventilaator, mis pani neidude juuksed lendlema.
"Jen, tõsta lõuga veidi. Bells, astu veidi Leole lähemale." Ms Byron hakkas pilte klõpsutama.
Umbes kaks tundi hiljem - vahepausid vaid riiete vahetamiseks ja soengute tegemiseks - vajus Romeo toolile istuma. Miks pidi emps tegema neist pilti, need kaks bimbo välimusega modelli tema ümber väändunud nagu maod? Mis mulje temast Kathleenile jääb...
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 5, 2010 21:36:48 GMT 3
Kathy noogutas. Vahepeal ta käis ja tõi endale juustuvalikust taldrikuga erinevaid juuste ning näkitses neid. Üldiselt oli aga väga huvitav Romeo ema töötamas näha.
Kui pildistamine läbi sai ja poiss toolile istus, hüppas Kathy oma toolilt maha ning jalutas Romeo juurde. "Sa olid lahe," sõnas ta siira naeratusega ning ulatas poisile taldriku juustuga. "Mõtlesin, et äkki sul läks kõht tühjaks.. või midagi," lausus neidis ning heitis kiire pilgu Amanda poole. "Su ema on tõepoolest nagu kindral," muigas ta seejärel ning kükitas noormehe tooli kõrvale.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 5, 2010 21:41:43 GMT 3
"Ma ju ütlesin." Romeo võttis tänulikult tüki juustu ja viskas selle suhu. "Kuule, lasen kogu selle krohvi maha võtta. Ma ei tunne end eriti inimesena." Ta tõusis.
Üks modellidest, kuldpruunide juustega, kõpsus neist mööda ning seisatas Romeo ees. Neiu tõstis käe ning vedas sõrmega mööda noormehe lõuga. "Tubli töö, Leon. Anna endast vahel märku ka, eks." Siis kõndis ta minema.
"Argh." Romeo ei kannatanud, kui tüdrukud temast pikemad olid - hoolimata oma 185 sentimeetrist suutsid mõned tšikid oma kontsadega temas kompleksi tekitada. Hakkamata Kathy reaktsiooni ootama, kadus noormees valge ukse taha ja naasis, oma riided taas seljas. "Nonii."
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 5, 2010 21:43:51 GMT 3
Kathleen tõusis püsti ning jälgis insidenti muigega, samal ajal paar juustutükki suhu visates. "Nonii jah," sõnas ta poisile ja vaatas talle küsivalt otsa. "Kas nüüd liigume kuskile edasi võiii?" küsis ta muigega ning tõstis vaba käe, et sellega mööda poisi lõuga vedada. "Ja anna endast ikka märku ka," pilgutas neiu Romeole silma ning hakkas siis naerma.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 5, 2010 21:48:56 GMT 3
Romeol tulid tahtmatult külmavärinad. "Lõpeta. Bell arvab endast liiga palju." Pealegi oli lõug tema õrn koht, kurat võtaks. "Lähme. Enne kui kindral veel mõne käsu annab." Ta tõmbas oma musta tagi selga ja suundus ukse poole. "Emps, tsau!"
Ms Byron tõstis oma sinised silmad läpakaekraanilt ja ruttas järsku Kathy'le järgi. "Alix. Mul on sulle üks palve. Löö Leonile aru pähe. Ta on oma autodega täitsa ogaraks kätte läinud."
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 5, 2010 21:52:13 GMT 3
"Andesta," sõnas ta naeratusega Romeole ning hakkas poisiga korterist väljuma. Kui Romeo ema ta esimest nime kasutas, tundis Alix enda väga imelikult. Sellest hoolimata ta kuulas naise ära ning noogutas. "Ma ei tea, kas mul on seda võimu, aga kindlasti üritan," sõnas ta siiralt Amandale naeratades.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 5, 2010 21:53:46 GMT 3
"Tänan." Naine naeratas. "Tule teine kordki!"
Romeo ootas Kathy ära ning, lasknud korteriuksel kinni vajuda, uuris: "Mida ta tahtis?"
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 5, 2010 21:57:10 GMT 3
Kathleen naeratas veelkord Amandale ning väljus seejärel korterist. "Ta soovis, et ma teinekordki tuleks," vastas Kathy Romeole ning jäi seisma. "Mis me edasi teeme?"
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 5, 2010 22:10:18 GMT 3
Romeo vidutas kinnise ukse poole silmi. Loomulikult polnud see kõik, tundes tema ema oma väärade arusaamadega. "Mida sa teha tahaksid?" küsis noormees.
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 5, 2010 22:12:11 GMT 3
Alix kehitas õlgu. "Ma ei teagi... Võibolla kõnnime ja räägime su ogarast huvist - autodest?" pakkus neiu naeratusega ja toonil, nagu see oleks täiesti loomulik välja.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 5, 2010 22:14:10 GMT 3
Romeo vajutas liftinuppu. Uksed avanesid. "Ta mainis seda, eks? Ise pole mind kunagi sõitmas näinudki..." Uskumatu ema, tõepoolest.
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 5, 2010 22:26:27 GMT 3
Kathleen astus lifti ning noogutas. "Ma küll ei tea, milles täpsemalt asi on, aga ta tundus väga mures olevat," sõnas ta Romeole otsa vaadates.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 5, 2010 22:27:57 GMT 3
"Tsk." Romeo vajutas fuajeenuppu. "Ta on viimasel ajal pidevalt mures. Sai mingi debiilse raamatu kätte ja hakkas kohe hoolitsevaks emmeks. See on masendav."
|
|
|
|
Post by Alix Kathleen Collins on Jun 5, 2010 22:31:37 GMT 3
"Siiski.." lausus Kathy. "Ta on su ema... Ma ei tea... Hakka normaalseks või midagi?" pakkus Kathleen. Tüdruk oli tuntud oma heasüdamlikkuse aga samas ja otsekohesuse poolest. Mõni minut vaikust tuletas Kathleenile midagi meelde. "Nii et su keskmine nimi on siis Leon?" küsis ta igaksjuhuks üle. "Ja kõik need tsikid seal üleval olid... sinu tsikid?" muigas neidis.
|
|
