Päikeselisel päeval

[Chelsea Juliet]

Tänu oma välimusele, ei oleks suutnud keegi Chelsea kohta öelda, et ta teab üldse kohta nimega Rand. Kuigi tütarlaps päevitab kodus, tagaaias kristallpuhta veega täidetud basseini ääres, on punapäine neidis alati kaame ning surnud väljanägemisega.
Kui ta randa ilmus, kandis ta lühikest miniseelikut, paljastades oma pikad, kuid ebanormaalselt valged jalad. Helesinised plätud oli ta sõrmede vahele noppinud ning samuti oli ta ka seljast saanud nabapluusi, mille ta oli õlakotti pistnud. Rätik oli tal kaela ümber keeratud, mis alguses meenutaski valget värvi salli.
Viimaks kui punapäine tütarlaps oma lemmikkohani jõudis, laotas ta oma asjad liivale ja heitis pikali, asetades süsimustad päikeseprillid ninale. Ringi vaadates, märkas ta ka seda, et hoolimata tööpäevast, mis on pooleli, on rannas palju rahvast.

[Romeo L. Byron]

Omaette pahaselt turtsudes jõudis Romeo randa. Mida tema ema endast õige arvab? Lööb ta stuudio ukse pealt tagasi ja käsib veidi päikest näkku saada, enne kui suvatseb taas end näole anda? Ja kõike seda sellepärast, et suvekollektsiooni on vaja reklaamida. Tsk. Noormees viskas oma asjad esimesele vabale kohale. Koti alt lendas liiva, mis maandus lähedal lebaval kahvatul neiul. "Oh, vabandust..."

[Chelsea Juliet]

Chelsea võpatas. Päike oli teda soojendanud palju ning endamisi julges ta ka tunnistada, et hoolimata õrnast peavalust, mille omanikuks ta hetk tagasi saanud oli, oli päike enesest hea. Ta oskas isegi ette kujutada, kuidas D vitamiin temast välja voogab. Kuid liiv, mis tema peale lendas, paistis ühtäkki nii jahe olevat. Aeglaselt avas ta oma elektrisinised silmad ning eemaldas oma päikeseprillid, ajades ennast viimaks ka istuma. "Ei ole midagi," lausus ta kiirelt, tõustes koheselt ka püsti. Ennast liivast puhtaks pühkinud, puhastas ta ka oma rätiku ja alles siis vaatas ta noormehe poole, kes ennist vabandanud oli.

[Romeo L. Byron]

Romeo laotas räti liivale ja viskas sinna pikali. Neetud mamsel... Ta lasi kuuldavale midagi, mis meenutas põlastavat turtsatust, ning sulges silmad.

[Chelsea Juliet]

Kui noormees sõnatult pikali heitis, tegi seda ka Chelsea, olgugi, et ta oli veidi pettunud. Ta oli ju siiski uus ning ta oleks oodanud mingisugust sümpaatsemat vastuvõttu, kuid samas ta oli liiga erinev teistest. Jah, ta oli küll rikas, aga riietus ta nii, nagu iga teine keskmise klassi inimene. Ei mingeid liigseid aksessuaare ega midagi.
Tõstnud taas päikeseprillid ninale, vajusid ta silmad kinni ning sügava hingetõmbe järel lasi ta päikesel taas ennast soojendama hakata.

[Romeo L. Byron]

Romeo pööras end kõhuli. Palju ta oma nägu grillib... Siis hakkas laulma tema iPhone. Noormees urgitses selle spordikoti küljetaskust välja, heitis ekraanile pilgu ning viskas telefoni tagasi kotti. "We Could Be The Same" refrään kõlas vaikselt, aga järjekindlalt.

[Chelsea Juliet]

Ta küll ei teadnud kuidas see noormehele on, kuid Chelsea Juliet'i jaoks oli see vaikus talumatu. Tema kõrvus veri kohises valjusti ning ühtäkki tundus päike ka kuidagi häiriv olevat. Kuigi ta ei olnud just kõige suurim lobamokk, ei suutnud ta päris pikka aega vait olla. Tema vanemad, kes olid töönarkomanid, pöörasid talle nagunii vähe tähelepanu. Kuigi tal oli nüüd kass, Purr, ei saanud ta ju loomale oma muresid kurta. Ning kuna ta oligi kogu oma aja tuupides veetnud, sest nagunii ei olnud tal sõpru, kellega väljas käia, oligi ta äärmiselt vaikseks ja tagasihoidlikuks muutunud.
Kui tema kõrvuni jõudis telefonihelin, vaatas ta noormehe poole, kes heitis telefoni parajasti tagasi oma spordikotti. Refrään kajas summutatult tema kõrvuni ja ta kergitas veidi kulme. "Sa ei kavatsegi vastu võtta?" küsis ta vaikselt. See ei olnud küll tema asi, kuid nagu mainitud, ei suutnud ta palju aega rääkimata olla.

[Romeo L. Byron]

"Et ta saaks mulle jälle sõnu peale lugeda? Ei." Romeo tõstis pilgu ning nägi punapäist neidu enda poole vaatamas. Telefon lõpetas helisemise. "Vastik moor."

[Chelsea Juliet]

Chelsea ei saanudki aru kellest noormees rääkis, kuid oletas juba. Vanemad olid alati need, kes moraale ette lugesid. Või ehk oli noormehel liiga hoolitsev tütarlaps, kes muretseb liiga palju? "Anna andeks," lausus ta vaikselt. Juba see, et ta sai sellise vastuse, andis talle mõista, et ta oli ühe jalaga eraellu tunginud. Vähesel moel, kuid ikkagi.

[Romeo L. Byron]

"Miks sa vabandad? Sa ei teinud ega öelnud midagi valesti." Romeo silmitses neidu veidi üllatunud pilguga.

[Chelsea Juliet]

See ei olnud mingi uudis, et nooruk üllatunud paistis kui tüdruk vabandust palus. "Ma vist tungisin su eraellu," lausus ta, kehitades veidi oma kondiseid õlgu. Kuid peagi suunas ta oma pea tagasi otseks, jäädes mõneks ajaks sinist ja pilvitut taevast vaata. Kuna tal nagunii ei olnud enam midagi öelda või põhjendada seda, miks ta vabandust palus, sulges ta taaskord oma silmad.

[Romeo L. Byron]

Romeo hakkas naerma. Tema tusatuju lahtus aegamööda. "Ei tunginud," vastas ta ning lisas siis: "Muide, ma olen Romeo."

[Chelsea Juliet]

Nüüd oli Chelsea kord üllatuda, sest tema vabanduse üle hakati naerma ning viimaks tutvustas noormees ennast. Tütarlaps kergitas kulme. Romeo? Teeb ta nalja? See oli lausa irooniline kokkusattumus kui võtta tema perekonnanime. "Väga meeldiv, Romeo. Chelsea," tutvustas ta samuti ennast. Alguses ta kõhkles paar hetke ning viimaks sirutas ta oma käe välja ning muigas vildakalt. "Juliet," lisas ta oma perekonnanime lõppu.

[Romeo L. Byron]

Romeo surus neiu kätt. "Väga meeldiv," sõnas ta naeratades. Juliet? Karm kokkusattumus... "Natuke kohatu oleks vist küsida, kuhu sa oma Romeo jätsid." Vana nali, vana nali...

[Chelsea Juliet]

Tütarlaps ei lubanud sellel füüsilisel kontaktil eriti kaua kesta sest peagi tõmbas ta oma jaheda käe noormehe omast eemale ning keeras ennast külili, olles näoga uudishimuliku Romeo poole, kes oli küsimuse esitanud. Tõepoolest, see oligi vana nali, kuid ometigi punapäine näitsik naeratas talle endistviisi. "Teda pole kunagi olnud," lausus ta, muutes oma tooni rahulikuks. Ta ei teadnud, kas tänada õnne või mitte, sest mitte kunagi pole Chelsea tundnud kellegi poole suurt külgetõmmet.