Päikeselisel päeval

[Romeo L. Byron]

"Hah." Romeo muigas. "Veel üks kokkusattumus - ka mul pole kunagi olnud konkreetset Juliat, kuigi on olnud mitmeid, kes selleks saada püüdsid." Talle tundus, et Chelsea pole eriti jutukas, veidi jaheda olemusega.

[Chelsea Juliet]

Tegelikult ei olnud Chels koguaeg selline sõnakidar. Vähemalt mitte siis kui ta tõesti soovis kellegiga vestelda. "Miks ei ole?" uuris ta. Enda kohta ei saaks ta vist kuigi palju öeldagi selles osas. 'Elan raamatute taga ega näe muud maailma' jätaks temast väga nohikliku mulje. Pealegi paistis talle, et Romeo on tema juuresolekul kuidagi vaikne. Võib-olla polnud Juliet tema jaoks just selline, mida ta oodanud oli? Teistsugune, kaame ja eraklik? "Kui sul oli terve rida Juliet'e taga, siis sul oli ju võimalus leida omale see õige..." ei mõistnud ta ja jättis küsimuse samuti poolikuks. Jälle tungis ta eraellu.

[Romeo L. Byron]

Romeo kehitas õlgu. "Nad olid kõik hullunud fännid, kes minestasid, kui said mu kätt puutuda," vastas ta. "Selle taga oli vaid meeletu fetiš, muud midagi." Stalkerist ta rääkima ei hakanud. Chelsea võib talle väga viltu vaatama hakata...

[Chelsea Juliet]

Chelsea kergitas veidi kulme. Fännid? Kuna ta ise kuulas raskemat rokki, siis ta kahtles, kas noormees üldse selle muusikastiili alla lähebki. Või ehk oli ta näitleja, kelle filme polnud ta veel näinud? "Fännid?" küsis ta üle, justkui poleks ta kuulnud seda õigesti. "Järelikult oled sa... muusik või näitleja?" uuris ta, ise veidi üllatunud olles. Kas tal oli lihtsalt vedanud, et ta sai noormehega kokku, keda ihaldasid tüdrukud, või oli see lihtsalt jälle üks saatuse vingerpuss?

[Romeo L. Byron]

"Kui kahte sooloalbumit saab nimetada muusikuks. Ma olen modell." Romeo pööras end taas selili - nägu rätikus oli suhteliselt ebameeldiv rääkida. "Fännid jah. Kohati isegi naljakas, aga enamus ajast jube."

[Chelsea Juliet]

Juliet ei teadnud mida vastata. Noogutades oleks ta andnud nõusoleku, et kaks sooloalbumit pole just kõige suurim saavutus. Kuid see oleks võinud jällegi väga solvav olla, sest ta ise poleks ju isegi suutnud nii suurt saavutust korda saata. Kui noormees aga avaldas oma teise töökoha nime ja pööras ennast selili, vaatas Chelsea teda kaalutlevalt. Jah, ta nägi tõesti kena, ei, isegi ilus välja, kuid ta ei hakanud seda valjult välja ütlema. Selle asemel heitis temagi pikali, kuid seekord kõhuli ning toetas pea kätele. "Ja sellegi-poolest pole sul kedagi, kes on su silmapiiril?" küsis ta vaikselt ja summutatult.

[Romeo L. Byron]

"Ei." Romeo sulges silmad ja sirutas end välja. "Need, kes oleks võinud olla, olid liiga pealetükkivad. Ja omandihimulised."

[Chelsea Juliet]

Chelsea ümises omaette. Armastus ilma tegeliku vastuarmastuseta oli juba kõrvalvaatajana masendav. Ta tundis ka Romeole kaasa, et keegi tema fännidest polnud tõepoolest nii truu, olgugi, et ta pakkus, et on ka neid, kes on tema jaoks kõigeks valmis. "Mul on kahju," lausus ta vaikselt ning kaastundlikult. Tal tõepoolest oli. ning kuna ta isegi ei teadnud teda eriti, oli tal ka kergem oma tundeid avaldada. Ja tal tõesti Oli kahju.

[Romeo L. Byron]

Romeo aimas, mis teed pidi Chelsea mõtleb. "Muidugi - üheöösuhe modelliga oleks asi, millega oma sõbrannade ees kelkida," ütles ta. "Aga fännist armuke viskab varem või hiljem kopa üle. Mulle meeldiks pigem tüdruk, kes näeb mind inimese, mitte kaanepoisina."

[Chelsea Juliet]

Oli väga veider, et Romeo kurtis talle oma muresid justkui olesidki nad päris tuttavad, mitte lihtsalt vestluskaaslased. See meeldis omamoodi Chelseale, kuid ometigi tundis ta ennast taas ärakasutajana. Teda usaldati sageli rohkem kui see vajalik on. Kuid jällegi ta mõistis täiesti hästi noormehe seisukohta. Mitte kedagi sellist, kes võtaks teda sellisena, kes ta Päriselt on. "Aga kõik ei tea ju sinu kohta. Näiteks ma pole sind kunagi kaante peal näinud," kehitas ta õlgu, rääkides taas ainult tõde.

[Romeo L. Byron]

"Mis on väga hea," jätkas Romeo Chelsea väidet. "Sa ei kohtle mind nagu mingisugust upsakat modelliwannabe't, kes üritab näidata, kui üle ta teistest on. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud."

[Chelsea Juliet]

"Asi on selles, et ma ei kavatse kohelda inimesi nii, nagu nad oleksid Jumalad," lausus ta vaiksel toonil, soovimata kõlada ka ebaviisakana. Muidugi võis ju tegelikult Romeo tegelikult juba harjunud olla kõikide nende kiitustega, kuid tõesti, Chelsea ei osanud inimesi kiita, on nad siis kuulsused või mitte. Alati pidas ta kõiki neid sellisteks, nagu nad Tegelikult on, mitte sellisteks, millised nad välja paistavad.

[Romeo L. Byron]

"Seda küll." Romeo pani käed pea alla. "Vähemalt sa räägid minuga." Üks põhjus, miks ta kõik Julia-kandidaadid oli kõrvaldanud, oli tema iseloom - varem või hiljem võis ta muutuda väga vastikuks, ja selle üle polnud ta teps mitte uhke.

[Chelsea Juliet]

Vaikne turtsatus lipsas tormakalt üle Chelsea huulte kui ta kergelt silmi pööritas. Seda ei olnud aga läbi tema tumedate prilliklaaside näha ja ta kergitas pead, et vaadata Romeole otsa. "Ma olen nohik. See on üldse ime, et keegi minuga rääkidagi viitsib. Kuid mul on hea meel, et saan sulle vähemalt nii suurt rõõmu pakkuda. Vestlemine pole minu kõige suurimaks plussiks tegelikult," lausus ta, hammustades korraks alahuult. Talle pole kunagi ülestunnistused meeldinud, kuid kuna noormees oli ise talle palju rääkinud, siis miks ka mitte?

[Romeo L. Byron]

Romeo tõstis pead, nii et ta vaatas Chelseale otsa. "Ma poleks küll arvanud ei seda, et sa nohik oled, nagu sa ise väidad, ega ka seda, et sa vestelda ei oska. Ma oleks küll pigem vastupidi arvanud."