|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 4, 2010 19:09:36 GMT 3
Teadmine, et ta nohik on, ei paistnud Romeod kuigi hirmutavat. See oli talle meelepärane, kuid sellegipoolest pisut veider. Inimesed tema klassist ja koolist hoidusid temast kaarega eemale. "Võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma olen üle pika aja jutukas," muigas ta kergelt, kergitades veidi kulme.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 4, 2010 19:12:41 GMT 3
Romeo turtsatas vaikselt, nagu tal alati kombeks oli. "Ma arvan ka. Sa pole mingi blond ajudeta bimbo, kel kindel plaan vestluskaaslane kuskile ära lohistada, vaid huvitav ja mitmekülgne. Nohik ei ole sa ühti. Head hinded ei tee inimesest veel nohikut. Ma õppisin ka keskkoolis A'dele ja B'dele, olen ma nohiku nägu?"
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 4, 2010 19:20:06 GMT 3
Kuid Chels ei õppinud mitte ainult headele hinnetele vaid ta ka luges raamatuid ning huvitus enamjaolt keemiast. Vahel tegi ta ka kodus katseid, kuid plahvatusteni pole ta veel jõudnud. Kuid siis ta muigas samuti:"Oled," lausus ta õlgu kehitades. Ta näeks veel rohkem nohiku moodi välja kui too kannaks neid moodsaid ja suuri prille, mis praegu väga moekad noorte hulgas on.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 4, 2010 19:34:58 GMT 3
Romeo naeris. "Tore teada." Chelseal polnud ju midagi viga, miks oli tüdrukul endast nii negatiivne arvamus?
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 4, 2010 19:36:54 GMT 3
Chelsea ei suutnud kuidagimoodi oma naeratust kaotada. Juba see, et kuulsus võttis veidi liiga sarkastilist kommentaari nii lihtsalt pani teda arvama, et ta polegi nii väga kuulsusesse kadunud. Vähemalt ta lootis seda. Kuid samas teadis ta, et juba homseks on Romeo ta juba unustanud. Nii on alati. Staaridel, modellidel ja üleüldse kuulsustel kulub enamus ajast fännide eest jooksmisele ja kuna Juliet ei olnudki fänn ega kuulunud üldse selle kategooria alla, oli tema ilmselt tõesti üks neist, keda võis unustada kohe ja kiirelt.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 4, 2010 19:39:13 GMT 3
Romeo sättis end paremini, keeras end küljele ja toetas pea käele. "Räägi endast veidi. Midagi, mis sinu arvates on huvitav," lisas ta naeratades.
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 4, 2010 19:42:23 GMT 3
Chelsea üllatus veidi. Midagi, mis on tema arust huvitav? Muidugi ei hakkaks ta kohe siin ette lugema kõikidest neist keemiareaktsioonidest! Samuti polnud ta kuigi hea enese tutvustaja, kuid algus oligi alati kõige raskem. "Ma olen 16. aastane. Mu vanemad on töönarkomanid ja ma olen keemia friik. Olen korda saatnud mitmeid katseid enda kodus, kuid ma ei ütleks, et need on märkimisväärsed. Kolisin siia hiljuti ja seda ka üldiselt tänu oma vanematele, kellel oli lihtsam siit tööle saada. Õdesid-vendi ei ole, see-eest on mul kass, Purr," ta muigas. Lühike peretutvustus ja kõik. Edasi lootis ta, et Romeo esitab talle ise küsimusi.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 4, 2010 19:48:06 GMT 3
"Keemia oli mul koolis üks kirstunael. Olin läbi kukkumas, kuni üks tuttav mulle eratunde andma hakkas." Romeo heitis pilgu taevasse. Pilvitu, nagu alati. "Mul oli kaks kassi ja koer. Kolisin ka siia hiljuti, ise töökoha pärast." Teda üllatas kergelt, kui palju neil tegelikkuses ühist paistis olevat, lisaks nimedele.
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 4, 2010 19:50:10 GMT 3
Ka Juliet'i jaoks paistis see kokkusattumusena olevat, kuid ei hakanud seda mainima. Ilmselt jõudis ka Romeole see ise kohale. "Kuid mis su koduloomadest sai?" uuris ta. Isa kohta ei hakanud ta midagi pärima, kuna noormees ise ka ei olnud uurinud tema vanemate kohta. Oli - see on ju minevikuvorm ja selletõttu oligi ta esitanud selle küsimuse.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 4, 2010 19:52:51 GMT 3
Romeo kehitas taas õlgu. "Üks kassidest jäi auto alla, teine kadus ära. Ja koer suri vanadusse. Nagu lemmikud enamasti otsa lõppevadki." Ta keeras end taas kõhuli - külge hakkas juba kõrvetama - ja toetas lõua kätele.
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 4, 2010 19:55:32 GMT 3
"Mul on kahju," ei venitanud ta. Neidis tõesti armastas loomi ning teda masendas teadmine, et suurem osa neist surevad tõepoolest inimkäte läbi. Kasvõi see autoalla jäämine. Oli ju palju neid, kes tõesti ajasid looma alla ning sõidavad siis oma teedpidi edasi.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 4, 2010 20:00:30 GMT 3
"C'est la vie," vastas Romeo lihtsalt. "Miski pole igavene."
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 4, 2010 20:02:22 GMT 3
Chelsea langetas korraks oma prillid, vaadates seejuures elektrisiniste silmadega Romeole otsa. "Mis asja?" küsis ta siis, naeratades laialt. Kõlas küll ladina keelena, kuid kuna ta ei olnud eriti palju keeli õppinud peale saksa, vene ja ukraina, ei osanud ta isegi arvata, mida see tähendada saaks.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 4, 2010 20:17:39 GMT 3
Romeo saatis Chelseale naeratuse. "Prantsuse keel. "See on elu"." Ta kallutas pead. "Verstehst du mir besser, dann?"
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 4, 2010 20:22:14 GMT 3
Juliet pani prillid tagasi silme ette ja paigutas pea mugavamini käte peale, kuid jälgis endiselt Romeo'd. Kuid siis ilmus naeratus ta näole. "Ja," vastas ta saksa keeles. "Sa oled andekas. Õppisid kõik euroopa keeled selgeks?" muigas ta tögavalt. Teda lihtsalt üllatas, et noormees oli justkui tema mõtteid lugenud. Või äkki oli ta lihtsalt huupi pakkunud?
|
|
