|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 4, 2010 20:26:24 GMT 3
Romeo raputas naerdes pead. "Ee... Mitte päris. Mul on lihtsalt keelte peale vaistu." Tegelikult ka. Jaapani keele algteadmised tabas ta paari päevaga ära. Saksa keele ka enamvähem. Ja vene keel... tahtis veel veidi tööd.
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 4, 2010 20:32:58 GMT 3
"Nagu ma ütlesin - andekus," lausus ta õlgu kehitades. Muidu polekski ta ju laulja ja modell, kui ta poleks andekas. "Mul on kavas minna keeltekursustele järgmisel kooliaastal. Otsustasin, et võtan jaapani keele," tähendas ta viimaks väga tähtsal toonil. Tema jaoks oli alati huvitav õppida midagi uut ja ka keeled olid teda alati köitnud.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 4, 2010 20:43:23 GMT 3
"Kui sa nii arvad. Ma ei pea end eriti andekaks." Romeo toetas lõua taas kätele. Jaapani keelest kuuldes tõstis ta uuesti pea. "Honto ni? Kakoi desu."
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 4, 2010 20:47:28 GMT 3
Tütarlaps ei hakanud oma arvamust ka peale suruma. Kui nooruk arvas, et ta ei ole andekas, ei hakanud ta seda tõesti veel nina alla hõõruma, et ta seda tegelikult on. kuid jaapanikeelsed sõnad peletasid üldse selle idee tema peast välja ja ta krimpsutas kergelt nina:"Ah?" küsis ta üle, suutmata arugi saada mida too mõtles nende sõnade all. Muidugi tahtis ta minna kursustele, kuid esialgu peaksid nad talle koolis õpetama algseid asju.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 4, 2010 20:57:42 GMT 3
Romeo turtsatas Chelsea reageeringu peale. "Ma ütlesin "Kas tõesti? See on äge"." Neiu tundus siiski olevat veidi jahe - ja selle all ei mõelnud ta tüdruku jahedat kätt.
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 4, 2010 21:02:11 GMT 3
Chels tõi kuuldavale pika 'A' vokaali, ise veidi vaimustunud olles. Ta isegi ei olnud mõelnud sedasi. "Kaua sa jaapani ja saksakeelt õppinud oled?" küsis ta, pöörates ennast selili. Paistis, et kogu see aeg mil ta päikese käes veetnud oli, polnud üldse kasuks tulnud. Neidis püsis sama kaame ja kahvatu kui ennegi.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 4, 2010 21:18:03 GMT 3
Oo jumal. Romeo ei mäletanud seda isegi. "Jaapani keel jäi külge, kui Tokyos käisin. Saksa keelt õppisin koolis ja praktiseerisin Hannoveris."
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 4, 2010 21:27:09 GMT 3
Reisimine oli neidisele alati meeldinud, olgugi, et varem ta oli seda kohutavalt kartnud. "Reisid sa tihti?" uuris ta, lükates oma punased juuksed kõrvale. Samal ajal pööras ta ka oma pilgu tagasi Romeole, keda ta hindavalt taas üle vaatas. Kuid saksamaal ja jaapanis polnud ta aga enesest käinud. Pigem oli ta saksa ja venekeele kõik koduõppel omandanud. Tema vanemad olid tihti need, kes lihtsalt välismaale sõitsid ja ta lapsehoidja hoole alla jätsid.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 4, 2010 21:29:36 GMT 3
"Eriti mitte." Romeo lükkas viltuvajunud tuka taas otseks. "Varem võttis isa mind kaasa, kui ta ärireisidel käis, aga nüüd on ainus lootus kuhugi saada, kui empsil on kuskil välismaal sess ja mind on ka sinna vaja."
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 5, 2010 12:16:40 GMT 3
"Ainus sessioon?" küsis ta ettevaatlikult. Järelikult oli ta oma ema poolt justkui palgatud selleks tööks? "Kuid kas siis sinul pole sõnaõigust? Ma mõtlen, et sa võiksid ju üksinda reisimas käia kui sa oled täisealine," tähendas ta vaikselt. Tema ise oli selles osas neutraalne. Alati leidus välismaal midagi uut ja huvitavat, kuid üksinda ei julgenud ta jällegi kusagile minna. Tema vanemad ei võtnud seda ju kunagi kusagile kaasa.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 5, 2010 16:34:12 GMT 3
"Võiksin jah, aga -" Romeo kehitas jälle õlgu, "- üksi pole eriti huvitav minna. Pealegi üks sess võtab maksimum viis tundi, kui empsil on hea tuju, nii et mul on piisavalt aega, et võõras kohas ringi käia ja rumalusi teha."
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 6, 2010 11:53:11 GMT 3
"Aga sõbrad?" küsis neidis koheselt otsa. Ta ei teadnud ju päris kõike Romeost kuid oletas siiski, et tal on neid, kes on temaga sõbrad lihtsalt sellepärast, et ta on... Neile meelepärane, mitte sellepärast, et ta on modell ja laulja. Chelsea lükkas pisut uimaste liigutustega punased juuksed üle õla, selleks, et need tema rindkerel ei laiuks ning asetas nad nii, et nad teda eriti ei segaks päevitamise ja jutuajamise ajal.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 6, 2010 12:48:49 GMT 3
Hea küsimus. "Ma ei saa öelda, et mul oleks olnud sõpru, kes suhtuksid minusse kui inimesse, mitte kui kõndivasse rahapuusse. Enamik lasi enda eest maksta ja lubas hiljem võla tasuda, kuid kadus. Seega ei usalda ma inimesi nii, nagu varem. Aga viimase nädala jooksul - võin ilmselt öelda, et olen omale mitmeid sõpru soetanud."
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jun 6, 2010 16:01:17 GMT 3
See kõlas väga masendavalt. Kuigi Chelsea ei näidanud ennast välja nii, nagu oleks tal raha jalaga segada, ei lubanud ta ka omale kõiki neid uusi ja huvitavaid asju. Alati tegi ta omale kindlaks mida ta soovib osta. Näiteks see uus mobiil, mille ta oli soetanud. Hiljuti välja ilmunud Sidekick, mis oli üsnagi populaarseks muutunud. Muidugi oli ka iPhone ahvatlev olnud, kuid ekraan, mida tuli näppida siis kui soovis midagi, peletas tema uudishimu eemale. See läheks kergelt katki ning ta kuulas muusikat ka enamasti MP3'st.
"No näed siis! Inimesed ei võta alati sind selle silmapaistva kuulsusena!" lausus ta rõõmsameelselt.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jun 6, 2010 19:21:49 GMT 3
Romeo naeratas kergelt. Raha mängis tema elus küll suurt rolli - ega autod end niisama valmis ehitanud, samuti maksis tema iPhone päris palju, rääkimata disainerrõivastest, mida ta kandis -, aga mitte nii suurt, et selle eest sõprust ostma hakata. Chelsea paistis olevat väga mõistev. Haruldane nähtus tänapäeva noorte seas, to be honest. "See oleks kena, kui ka ülejäänud mind inimesena näeksid."
|
|
