Kolmapäeva keskpäev.

[Joseph Meraz]

Sellel kolmapäevasel päeval ei olnud palav, nagu enamustel teistel päevadel. Taevas oli midagiütlevalt hall, aga vihma ei sadanud. Samas oli lämbe, aga mitte soe. Tuult ei olnud, aga vastik oli. Üldiselt New Yorgi suvele mitte omane päev.

Vahet pole, milline ilm oli, aga väljas oli ikka vaja käia, sest värske õhk oli vajalik. Joseph muidugi ei oleks nii vara kodust välja tulnud, aga emal oli kindlasti täna vaja, et keegi Joe toas aknaid peseks. Ja kindlasti kell 12.

Selle pärast võttis Joseph oma rula ja tuli parki, et natukene sõita. Hamptonsis meeldis talle rattaga sõita, aga NY's oli rulatamine mugavam. Pargi teed ei olnud küll selle jaoks parimad, aga hea rulaga liikus ka seal peal edasi.[/i]

[Chelsea Juliet]

Kuigi Chelsea ei näinud just kõige sportlikuma kehaehitusega tütarlapse moodi välja. Samuti poleks võimalik tema kohta kunagi öelda, et ta tegeles rulluisutamise või rulatamisega, sest tegu oli siiski ka kõhnemat sorti neiuga, kelle luud paistsid enamus kohtadest välja. Seljas helesinine tavaline top ilma mingisuguse kirjata või pildita ning jalas lühikesed suvešortsid, sörkis kahvatu väljanägemise ning punaste juustega näitsik pargi poole.

Rula oli tal kaenlaalla pistetud kuigi see tegi jooksmise ka ebamugavaks, ei teinud ta nagu alati teist nägugi. Kui ta viimaks kohale jõudis ja sügavalt sisse hingas, vaatas ta ringi ning asetas oma "sõiduvahendi" maha, astudes ühe jalaga selle peale. Kuna ise ta siit kedagi ei tundnud, ei hakanud ta ka muretsema, et mõni tuttav võib kommenteerida tema sõitmisoskusi, mis olid tegelikult keskmise 'klassi' omad. Lükanud omale väikese hoo sisse, sõitis ta vaikselt rampide poole.

[Joseph Meraz]

Joseph tundis, kuidas ta telefon nagu taskus vipraks ja ta jäi seisma. Tegelikult kujutas ta seda endale ette ja pani vidina taskusse tagasi. Hetkeline peatus sundis teda ka ringi vaatama ja tänu sellele nägi ta eemal ühte tüdrukut, kes ka rulaga sõitis. Joe oli üllatunud mitmel tasandil. Esiteks ei olnud ta juba tükk aega kohanud New Yorgis tüdrukut, kes rulatanud oleks. Teiseks ei oleks ta eales arvanud, et selline luu ja nahk tüdruk millegi sellisega tegeleks. Muidugi oli ta meeldivalt üllatunud, aga siiski üllatunud.

Nagu temale kohane, hakkas ta sõitma tüdrukule järgi ka rambi poole. Nagu ühele korralikule jälitajale kohane, püsis ta alati vaid kaks meetrit tüdruku selja taga. Mitte kaugemal ega lähemal, vaid piisavas kauguses, et imetleda oskusi ja ilu. Ja ausalt öeldes oli, mida imetleda.[/i]

[Chelsea Juliet]

Juliet justkui oli tajunud, et keegi on talle järele tulemas, kuid vaadanud üle õla, kergitas ta vaid kulme ning vaatas taas otse. Ta ei olnud tegelikult üldse üllatunud, et ta pole ainukene siin. See on siiski park, kus saab rulatada, mitte ainult õhtuseid või päevaseid jalutuskäike teha ja imetleda ilusaid põõsaid, puid ning ka tiike ja purskkaevu, mis olid kaunistuseks pargi keskmesse asetatud.

Kui ta rambini jõudis, hüppas ta korraks rulalt maha, lõi selle tagumist otsa ning püüdis otsa kinni, mis õhku tõusnud oli. Siis, visates rula üles, ronis ta sellele järele ning vaatas alla. Ta poleks kindlasti saanud öelda, et ta kardab kõrgust. See ei olnud tema arust isegi ekstreemne sport. Haaranud taskust ka musta patsikummi, tegi ta omale kõrge hobusesaba ning sügava hingetõmbega, astus ta tagasi oma sõiduriistale ja lükkas ennast eemale, kihutades teise otsa poole.

[Joseph Meraz]

Hetkel, kui tüdruk rambilt alla kihutas, jäi Joe rambi kõrvale seisma ja jälgis, kuidas temast mööda lennatakse. Ta pooleldi ootas, kuidas tüdruk kukub ja enda luud kõik korraga ära murrab ja et Joe peab talle kiirabi kukkuma. Aga tundus, et tüdruk sai päris hästi hakkama. Paremini kui nii mõnigi poiss, keda Joe teadis. Ja need poisid väitsid, et nad oskavad rulatada ülihästi. Oh well - mis teha, kui ego on suurem, kui oskused.

Vaikselt, ikkagi veel tüdrukut vaadates, ronis ka Joe oma rulaga rambile. Sinna otsa, kust tüdruk oma sõitu alustanud oli ja omamoodi isegi ootas, et ta seal seisma jääks. Koos temaga ta rampi jagada ei tahtnud - igaks juhuks. Kumbki neist võis kaotada tasakaalu või midagi ja lõpptulemus ei olnud eriti ilus olnud. Ja oma osa mängis ka see, et Joe tahtis midagi öelda, aga karjumine oli ebaviisakas ja mittevajalik.[/i]

[Chelsea Juliet]

Kui Chelsea jõudis teisele otsale, hüppas ta taas rulalt maha. Ta nägi ju tegelikult suurt vaeva, et mitte maha kukkuda ja oma luid murda, sest see tekitaks lisamuresid ju talle. Pealegi, ta armastas seda sporti ning pärast šokki ei julgeks ta ju ilmselt siia tullagi. Ta tõstis pilgu oma kireva mustriga rulaplaadilt ning vaatas teisele poole, kergitades veidi kulme kui nägi, et seal seisab seesamune noormees, kes tema taga enne kõndis. Lihtsalt prooviks, ta naeratas noormehele ning langetas rula tagasi maha. Nüüd kordas ta sedasama protsessi. Astus peale, lükkas ennast eemale ning kihutas teisele poole meeletus kiiruses, peatudes alles siis kui ta teisel pool, noormehega samal poolel oli.

[Joseph Meraz]

"Ma pean tunnistama, et olen meeldivalt üllatunud," muigas Joseph, kui tüdruk tema kõrval seisma jäi. Endale omaselt ei hakanud ta kõigepealt end tutvustama või isegi mitte teretama, vaid rääkis kohe, nagu räägiks endale juba tuttava inimesega. Selline käitumine hirmutas tihti inimesi ära, aga samas oli ka neid, kellele selline teguviis justnimelt julgust juurde andis. Joe lootis, et tüdruk nüüd paanikas minema ei jookse - see ei oleks tema kontidele vist eriti hästi mõjunud, kui ta siit rambilt alla oleks jooksnud. Samas ei oleks see eriti kellelegi hästi vist mõjunud. Aga see punapea tema kõrval nägi eriti habras välja.[/i]

[Chelsea Juliet]

Chels võpatas kergelt. Ta ei olnud avalike kommentaaridega eriti harjunud. Ta suunas oma silmad tagasi noorukile, keda ta kulme kergitades silmitses. Jah, ta oli küll veidi hirmul, sest ta isegi ei teadnud teda ja kuigi tema puhul ei kehtinud ka see reegel, et võõrastega ei tohi rääkida, tundis ta ennast veidi kohmetult. Mida ta nüüd ütlema pidi? Või ehk tõesti pidi ta eemale jooksma? Korraks vaatas ta ka rambi poole, jahmudes alles nüüd, et see oli tõesti kuidagi liiga järsk.

Viimaks, surudes endas maha väikese kimbatuse, vaatas ta tagasi nooruki poole. "Millest?" uuris ta, kergitades samal ajal veidi kulme. Tõepoolest, mis seal üllatavat oli?

[Joseph Meraz]

"Ma ei ole enam ammu ühtegi tütarlast rula peal näinud," kehitas Joe õlgu. Kunagi oli tal naabritüdrukuks üks plika, kellega nad koos rulatamas käisid, aga siis kolis see tüdruk ära kuskile Seattle'isse või midagi. Sellest saadik ei ole Joe näinud ühtegi tüdrukut, kes ise rulatama tuleks ja seda veel võrdlemisi hästi teeks. Need, keda ta näinud oli, itsitasid lihtsalt kellegi tuttava poisi laua otsas ja üritasid lahedad välja näha.

Joe asetas enda rula maha ja astus selle otsale, valmis sõitu astuma. Ta natukene juba igatses seda tunnet, mis sõites tekkis. Seda tunnet, kui tuul kiiresti läbi juuste tuhises ja peaaegu mitte miski sind kinni ei suutnud pidada. Tundus, nagu elu oleks kogu aeg ilus, mitte ainult sellel ühel hektel.[/i]

[Chelsea Juliet]

Chels ohkas vaikselt. Tähendab, et siis poistele meeldisid tüdrukud, kes tegelesid aktiivselt spordiga, millest ka nemad osa võtsid? Muidugi teadis ta isegi, et miljonid meessoost vutifännid jagaksid rõõmsalt oma elamusi tüdrukutega, eriti veel sellistega, kes teavad, millest rääkida, kuid ta poleks kunagi uskunud, et võib kellegile vaid tänu oma hobile meelejärgi olla. "Aitäh... vist..." lausus ta, ise kõheldes endiselt. Ta ju isegi ei teadnud toda noormeest, olgugi, et varem polnud teda midagi takistanud rääkimast võõraste inimestega.

Vaadates, kuidas noormees sammub ääreni, tegi seda ka näitsik ning ootas alguses, et too alustaks sõiduga. Kuid nähes, et ta püsib täiesti paigal, pigem isegi mõtlikuna, tegi tema esimese sammu. Ühe jalaga rulale astudes, lükkas ta teisega omale hoo sisse ning automaatselt oligi ta mööda rampi alla kihutamas, sõites mõni sekund hiljem teisele poole rampi, maandudes seal vaikse kolksatusega, mille tekitasid rattad.

[Joseph Meraz]

Joseph naeratas, kui tüdruk minema sõitis ja vaatas, kuidas ta teisel pool maandub. Selle ajaga oleks ta ise saanud ka sõitma hakata, aga nagu juba mainitud, ei olnud tal tahtmist haiglasse sattuda, juhul kui kumbki oleks vigast pannud. Joele tegi ainult headmeelt fakt, et tüdruk siiski teisel pool ilusti pidama sai.

Sellest julgustatuna lükkas Joe ka ennast maast lahti ja vuhises üle rambi. Kui ta varem oli mõelnud sellele, et mis tunne see küll oleks, kui saaks sõita, siis nüüd leidis ta kinnitust. Ainult, et reaalsus oli kümme korda parem, kui ettekujutlus. Tuul vihises kõrvust mööda ja pani silmi kissitama. Juuksed lehvisid ja kananahk tuli mõnutundest ihule. Tema selgroost käis läbi kerge värin - elu oli päris ilus. Seda kuni maandumiseni. See oli küll igati edukas, sest Joe jäi püsti, aga ta ei tahtnud ju tegelikult sõitmist lõpetada.[/i]

[Chelsea Juliet]

Kui Chelsea nägi, et noormees kihutab juba samuti rambilt alla, jälgis ta tema sõitu, ise vaimustuses olles. Ta pakkus, et kõrvalvaataja poolt võis ta endast väga heleda mulje jätta. Ilmselt ta ka kõikus palju ja ei osanud korralikult tasakaalu ka hoida, kuigi ta üritas ka seda palju. Viimaks, kui noormees peatus tema lähedal, muigas näitsik kergelt. Oli lausa irooniline, et ainult nemad kahekesi olid seal. Ausaltöeldes ta isegi ei tahtnud, et kumbki neist nüüd alla kukuks. See oleks rikkunud selle ilusa rulatamise hetke ära.

Kuid praegu ei hakanud ta enam vaeva nägema uuesti protsessi kordamisega. Selle asemel läks ta ääre juurde ning asetades rula rambile, istus ta selle kõrvale, vaadates alla. Nad olid üpriski kõrgel. Oma kaks ja pool meetrit. See äratas temas väikest adrenaliini, kuid hoides ennast tagasi kergest värisemisest ja suurest soovist edasi rulatada, vaatas ta noormehe poole, naeratades talle.

[Joseph Meraz]

Adrenaliin möllas Joe sees täiega ja kuigi ta oleks igal teisel juhul haaranud kinni võimalusest tüdruku kõrvale maha istuda ja talle võimalikult palju ligi ajada, ei teinud ta seda hetkel. Uuesti asetas ta oma rula rambi äärele ja taaskord hakkas sõitma - nii kiiresti, kui sai. Teisel pool ta siiski pidama ei jäänud vaid keeras end kohe tagasi, et uus ring teha. Nagu tavaliselt, hakkas selle aja peale hoog väiksemaks jääma ja Joe peatus taaskord.

"Sa ei sõida praegu enam?" küsis Joseph, kui tüdruku kõrval naeratades istet võttis. Naeraratas ta kahel põhjusel. Esiteks oli ta siiski üle pika aja taas rulal ja sai sõita. Teiseks istus ta ikka ilusa tüdruku kõrval. Elu oli selle nurga alt vaadates päris ilus.[/i]

[Chelsea Juliet]

Neidis jälgis vaikides, kuidas noormees rulatab, kuulates ka seda ühtlast vuhinat, mille olid tekitanud rattad. Kui nooruk tagasi kihutama hakkas, toetas Chelsea oma pea vastu puitu, mis oli raamiks asetatud selleks, et keegi alla ei kukuks ja vaatas mujale. Rahvast eriti palju rampide lähedal ei olnudki. Ainult mõned möödaminejad, kes neist õieti välja ei teinudki. Nii meeldiski talle. Sest kui temaga peakski midagi häbiväärset siin juhtuma, teavad sellest vähesed.

Hääl, mis tema kõvalt tuli, äratas tütarlapse mõttemaailmast ja ta vaatas noormehe poole, kes tema kõrvale istus. Korraks kõheldes, naeratas ta Talle vastu. "Ei," vastas ta oma vaiksel häälel, tõstes jalad rambile ning pani käe ümber põlvede.

[Joseph Meraz]

Tüdruku käitumises tunnetas Joseph justkui mingit kaitsereaktsiooni, mida ta tihti tüdrukutelt ootas, aga harva tunda sai. Kuigi pervert oli tal sama hästi kui otsaette kirjutatud, ei olnud Joe siiski ebaviisakas, vaid arvestas teistega - eriti naistega - ja selle pärast istus ta praegu natukene kaugemale.

"Ometi sõidad sa päris hästi," ütles Joe muigega. Selliseid tüdrukuid tahtis ta endale parimateks sõbrannadeks, kes rulaga sõitsid ja seda oskasid, mitte ei edvistanud. Kuigi tüdruk tundus vaikne ja tagasihoidlik, arvas Joseph, et sellest murrab ta vabalt läbi, kui aga tahab.[/i]