Kolmapäeva keskpäev.

[Chelsea Juliet]

Chelsea ei saanudki aru miks Joseph niimoodi käitus. Tegelikult oli ju neidis talle täiesti võõras, ainult tundmatu ja rambikaaslane, rohkem mitte midagi. Ta langetas alandlikult oma pilgu, tundes ennast tõepoolest nagu mingi laps. Ta oli enda peale pahan, et suutis mõlemad sellisesse olukorda panna ning tõstis oma silmad taas, vaadates nukralt noorukile otsa. Ta hoidis oma pisaraid tagasi, ning nüüd, kui Joseph uuris tema pea kohta, kergitas ta oma valusat kätt, hõõrudes pead. Sinna oli tekkinud muhk, kuid see ei omanud tähtsust. Jah, tema silme ees virvendas ja oli veidi udune, kuid ta ei julgenud seda noorukile mainida, kartes, et ta saab nüüd tema peale rohkem pahaseks.

Viimaks, alandlikult küll, ta noogutas. Ta suutis veel nii palju loogiliselt mõelda, et valetamine ei muuda asja paremaks, vastupidi, hullemaks. Tema pea valutas küll mitmest küljest, mis tähendas seda, et muhke oli küll ja küll, kuid õlg oli tema jaoks põhiline. Ent sellegipoolest, hetkel oli veel neidis liiga šokeeritud, et paotada pisaraid.

[Joseph Meraz]

Joseph hammustas õrnalt huulde ja kiskus uuesti telefoni välja. Ta oli lausa murest murtud ja oleks lasknud isegi helikopteri kohale lennutada, kui seda vaja oleks olnud. Ta siiski lootis, et seda ei ole vaja, sest ümbruses ei tundunud olevat nii suurt platsi, kuhu masin maanduda saaks. Hetkel piisas kiirabiautost ka.

"Ära palun liiguta siis end väga palju," lausus Joseph sõbralikult ja isegi et hoolitsevalt. Ta tõstis telefoni kõrva äärde ja seletas seal teisel pool toru oleva dispetšeriga, kui hull oli olukord ja kuskohas nad täpselt olid. Hea, et ta paanikas ei olnud ja mäletas veel, mida rääkima peab. Samal ajal paitas ta vasaku käega õrnalt Chelsea juukseid, justkui üritades teha rahustada. Tüdruk võis ju siiski veel šokki langeda ja seda ei olnud vaja.[/i]

[Chelsea Juliet]

Chelsea ei mõistnudki kust tal nüüd sellised tunded olid, kuid sel hetkel kui Joseph temaga nii hoolitsevalt käitus, tajus ta oma pisaraid voolama hakkavat. See ei tulnud valust, pigem juba solvumistundest. Kuidas said võõrad inimesed temaga olla nii hellad ja õrnad kui tema enda vanemad eriti ei huvitunudki temast? Mis sai nendest lubadustest kui nad ütlesid, et aitavad teda millal tahes ja ei lase tal kunagi haiget saada? Kas ta siis ei kannatanud juba piisavalt palju? Kasvõi sellesama nõmeda lapsehoidja käes, kes tegelikult eriti ei huvitunudki tütarlapse heaolust. Jah, ta õpetas ja aitas küll, kuid kas talle mitte ei makstud sellepärast, et ta oleks Juliet'ile toeks ja aitaks teda siis kui olukord seda nõuab?

Punapea langetas taaskord oma alandliku pilgu, pühkides käeseljaga oma pisarad, kuid need tulid aina juurde. Ei, ta isegi ei häbenenud seda, et pillib kellegi ees. Miks peakski? Ka temal, endisel anorektikul, kahvatunahalisel ja sinisilmsel punapeal olid tunded! Ka temal olid omad piirid ja ka tema tundis valu, kui ta lööb midagi ära. Ta pole ju mingi neetud nukk kes peab koguaeg endast täiuslikku muljet avaldama, lugema kõik selgelt ja kõlava häälega ette ja mitte kunagi mitte kordagi koperdama! Nüüd tulvas ta omale kõik süüdistused sisimas ette. Ta oli murdumise äärel ja seda kõike vaid seetõttu, et vähemalt kord elus oli tema juures keegi, kui ta sai tõesti haiget.

[Joseph Meraz]

Üksiklapsena kasvanud ja alati tähelepanu keskpunktis olnud Joseph ei osanud pisaratega kunagi midagi peale hakata. Juba päris noorena käisid talle närvidele kõik inimesed, kes nutsid - olgu siis telekas või päris elus. Reaalses elus kõndis ta tavaliselt minema, telekas vahetas tihti kanalit või igises kellelegi kui häiriv see tema jaoks oli.
Aga ta ei saanud nüüd ära minna. Ta ei tahtnud nüüd ära minna. Kuigi ta oli Chelsead, seda õblukest ja habrast punapead kohanud alles täna, maksimaalselt tund aega tagasi, ei saanud ta lihtsalt ära jalutada. Kuigi hoor, oli ka Joseph hooliv. Hooliv ja hoor on sõnad, mis kokku ei käi, aga kui kord tunned, et kellegist täiesti suvalisest võiks saada sinu hingesugulane, siis tuleb kannatada välja kõik, mis muidu häirib.

Telefoni taskusse surudes pühkis ta vaba käega ära tüdruku pisarad ja avastas, et need ei häirigi teda enam. Joseph teadis, et kui nutaks keegi teine, siis arvatavasti oleks ta vihane ja möliseks natukene või siis läheks minema. Ta ei tundnud kohustust siin koos Chelseaga kiirabi oodata - ta tahtis siin olla. Sellest hetkest alates, kui ta tüdrukut esimest korda sõitmas nägi, tahtis ta meeleheitlikult seda habarast olendit kaitsta.

"Kiirabi tuleb varsti," kinnitas Joseph vaikselt, rahustaval häälel.[/i]

[Chelsea Juliet]

Tegelikult poleks Chelsea üldsegi pahaks pannud kui Joseph minema jalutaks. Võib-olla mõjuks see talle paremini. Ta jalutaks siit ise minema ja ei ilmuks ilmselt kogu suve jooksul kohalegi. Hullemaks teeks asjaolu aga see, kui noormees tema kallal õiendama hakkaks. Aga tütarlast ei huvitanud. Isegi siis kui ta tema näo täis sõimaks, muutuks punapea lihtsalt tuimaks pärast seda kõike.

Ent noormees jäi, tema õnneks. Kui Joseph tema pisaraid pühkima asus, mis olid Chelsea jaoks märkamatuks jäänud, turtsatas kaame neidis vaikselt. "Anna andeks, ma poleks tohtinud..." lausus ta vaikselt, hoides pilku endistviisi mujal. Ei, ta ei kartnud noorukile otsa vaadata, asi oli pigem selles, et tal oli nii ebamugav. "Anna andeks," palus ta uuesti nagu oleks see kõik taas tema süü. Aga tegelikult oligi. Tema ju tekitas enesele õnnetuse oma tähelepanematusega.

Ta ei vajanud kiirabi, endaarust, ning tahtis seda öelda, kuid pidas arukamaks suud kinni hoida.

[Joseph Meraz]

"Mille eest huvitav?" esitas Joseph vaikse retoorilise küsimuse. Ta naeratas õrnalt ja paitas tüdruku pead edasi, et Chelsea jumala eest üksi ei peaks olema. Kuskilt tuli lähemale kamp rahvast, kes rambile siiski astuda ei julgenud, vaid rääkisid isekeskis natukene eemal. Josephile isegi sobis, et nad eemale hoidsid. Polnud nad varem tulnud, ei olnud neid praegu vajagi. Ainult kiirabi oleks võinud juba jõuda.

Hetk hiljem oligi kuulda kuskilt sireeni, mis siiski mööda sõitis. Joe oleks tahtnud kedagi lüüa selle eest, et kiirabil läks kauem aega, kui tema oleks tahtnud, aga samas ta teadis ka, et sellest ei oleks kellelegi abi. Kiirabi ei tuleks sellest kiiremini kohale.
Mõne vaikse hetke pärast oli kuulda, kuidas mööda pargiteed sõitis auto ja Josephi õnneks oli seekord kiirabiauto kohale jõudnud. Küll ilma vilkuriteta, aga see selleks. Autost astus välja kaks parameedikut, neist ühel käes esmaabi kohver. Teine tõmbas endale käigupealt ühekordseid kummikindaid kätte. Joseph vaatas Chelseale korraks julgustavalt silma ja siis vaatas meedikuid.

"Siin ongi siis meie kannatanu, jah," küsis mees, kes ennist endale kindaid kätte oli pannud. Nüüd tegi tema abiline, noorevõitu naine, sedasama. Joseph oleks tahtnud teda sellise lolli lause eest lüüa, aga hoidis end tagasi. Ei, muidugi ei olnud kannatanu siin vaid kolmkümmend meetrit eemal, mis siis, et siin üks tüdruk verest tühjaks jooksis.

Josephil paluti natukene eemale astuda ja alustati Chelsea läbivaatlusega. Joseph seisis nii, et nägi, mida tehti, aga end vahele veel ei seganud. Tundus, nagu arstid oleks surkinud liikselt ja torkinud liiga palju ja võimalik, et ka tarbetult vestelnud, aga seda Joseph ei kuulnud.[/i]

[Chelsea Juliet]

Chelsea üritas õlgu kehitada, kuid oihatas siis valust. "Ma ei tea..." naeratas ta kergelt, kuid sulges korraks oma silmad. Ta ei märganudki rahvast, kes kohale oli tulnud vaid ootas kiirabi, mis pidi iga hetk saabuma. Kui see ka tuli, tegi ta oma silmad lahti ja vaatas autot, mis rambile lähenes ning siis silmitses ta kahte esmaabi töötajat, kes rahvasuminast möödusid ja temani jõudsid. Kuigi tüdrukul pole elus palju juhtumeid haiglaga olnud, ei sallinud ta neid kohti. Alati nägi ta neid, kes vajasid rohkem abi kui tema ja kõik mida tema teha suutis, oli ainult pealt vaadata ja sisimas palvetada, et nendega kõik hästi läheks, et nad ei sureks ja alla ei anduks.

Tegelikult oleks neidis soovinud, et joseph oleks tema kõrvale jäänud ja talle kasvõi moraalseks toetuseks olnud sest nüüd jäi ta peaaegu et šokeeritud ilmel vaatama arstile otsa, kes tema õlga siit-sealt puutus. Samuti hoidis ta ennast ka tagasi sellest, et ta valust ei karjataks. Nii ta vaid tõestaks iseendale, et ta on Nõrk, mis sellest, et see oligi tõde. Nõrk ja habras olend, kes tegelikult poleks pidanud bioloogilises mõttes ellugi jääma. Ju siis talle halastati ning need ravimid olid ka suureks abiks.

Viimaks kui parameedik oli lõpetanud tema õla kerge kompimisega, jõudis ta järeldusele, et võib olla ka mõra, mille üle tegelikult Chelsea ei üllatunudki. Või siis oli see lihtsalt hästi traumeeritud koht. Haav puhastati ning tuimestati pihustiga ja siis seoti valge side ümber, mis imbus peaaegu, et kohe verest. Samuti toodi kohale ka kanderaam sest ise Chelsea polnud eriti võimeline käima ning seejärel kanti ta autosse.

[Joseph Meraz]

Joseph ei jäänud ootama, et teda ka kiirabiautosse kutsutakse, ta lihtsalt marssis ise sisse ja istus Chelsea kõrvale ja hoidis tal tervest käest, et ta päris üksi ei peaks olema. Ta ei hakanud esialgu midagi ütlema, sest siin oli siiski ka kolm teist inimest peale noorte. Joe lihtsalt aimas, et kuigi kiirabiauto võis olla päris turvaline, on täiesti üksi ikkagi jube olla. Temagi oleks parema meelega veetnud aega kasvõi kellegiga, keda ta vaid kaks minutit tundis, kui täiesti üksi. Üksi tuleb peale lootusetuse tunne.

Sellele mõeldes tuli Josephile üks teine mõte. Mõte, mida ta oleks võinud varem mõelda, aga ta ei olnud alati just säravaim pliiats karbis ega arvestanud ka eriti Chelseaga. Ta lihtsalt helistas sinna, kuhu tema arvas, et on vaja helistada, mitte sinna, kuhu ehk oleks vaja olnud. Ta katsus ühe käega, kas telefon on ikka alles ja vaatas siis Chelsea poole ja küsis:"Kas sa tahad, et ma helistaks kellelegi?" küsis ta vaikselt, et arstid ei kuuleks. Õde surkis midagi oma vahenditega ja arst istus juba ees, seega ei kulnud teda keegi peale Chelsea. Ja mõneti oli see ehk parem.[/i]

[Chelsea Juliet]

Chelseal pidi taas üllatuma kui Joseph temale järgi tuli, et tema käest kinni hoida ja talle kasvõi natuke aega seltsi ja tuge pakkuda. See rõõmustas teda natuke aega, kuid kaua ta eriti rõõmustada ei saanud, sest üks parameedikutest oli talle kanüüli juba veeni torganud ja talle tilguti külge aheldanud. Silti lugedes sai ta aru, et tegu on valuvaigistiga, kuid see ei muutnud ta enesetunnet paremaks. Ta tajus juba suus soolakat maitset ning see ajas tema pea veelgi rohkem pööritama. Kuigi ta polnud nõrganärviline ja talle küll meeldisid haaknõelad, ei armastanud ta, kui sellised asjad tema sisse torgatakse.

Ta kallutas pea küljele selleks, et vaadata noormehe poole ning vangutas pead, naeratades talle kergelt. "Ei," vastas ta vaikselt. Tema vanematele teeks see ainult tüli ja nad ei saaks lennata koheselt mingisuguse lennukiga siia, et vaadata kuidas nende tütar on haiglapalatis ja veritseb kriimustusest. "Aitäh, jälle," lisas ta juba muiates.

[Joseph Meraz]

Kuigi Joed hämmastas, et Chelsea ei tahtnud oma vanematele helistama, ei hakanud ta asja edasi surkima. Võis ju olla sada põhjust, miks mitte. Samuti võis olla, et tüdrukul ei ole vanemaid ja seda Joe kindlalt ei teadnud, seega ei hakanud ta ka igaks juhuks sellel teemal edasi jahuma. Igaühe enda valik, keda ta enda kõrvale tahab ja keda mitte.

"Mm.. Võta heaks. Kuigi mille eest, ma ei tea, aga ikkagi," lausus Joseph naeratades, kui Chelsea ka muigas. Tundus, et tüdrukusse hakkab elu tagasi tulema ja ta ei suregi ära. Veel vähemalt vist mitte, loodetavasti. Samas ei olnud miski kunagi kindel.

"Kas sa tahad, et ma ära läheksin?" küsis Joe siis. Ta ei tahtnud ära minna, aga samas ei olnud Chelsea kordagi palunud tal jääda. Ta ise oli end nahhaalselt kaasa pressinud ja leidis, et nii võis olla küll. Kuni hetkeni, mil ta mõtles, et kas ta üldse vajalik on. Joe siiski lootis, et ta on vajalik.[/i]

[Chelsea Juliet]

Väike arusaamatus pani tütarlapse veelgi rohkem naeratama. Muidugi, ta ei olnud isegi avaldanud põhjust, miks ta tänas pidevalt noormeest, olgugi, et see oli väga ilmselge. “Sa oled mulle toeks ja ma hindan seda, et sa üldse raatsidki oma aega minule kulutada,“ lausus ta vaikselt. Ta ei julgenud ka kõrvale vaadata sest teadis, et kui ta seda teeb, rändab tema pilk otsejoones kanüüli poole.

Tegelikult lootis ka temagi, et ta ei sure ära. Jah, ta küll soovis saada kunagi nõndanimetatud “paradiisi“, kuid ta kartis surma. Ta oli hetkeks oma silmad sulgenud ning lasknud peal lõdvalt padjale langeda. Punakad juuksed raamisid tema kaameks tõmbunud nägu ning tundus nagu voolaks temast elu tõesti iga sekundiga elu välja, kuid kui ta kuulis noormehe sõnu, vahtis ta jahmunult Josephile otsa. “Ei!“ see vastus tuli vist liiga järsult ning tema pea hakkas kergelt pööritama, kuid ta otsustas sellest mitte välja teha ning naeratas kiirelt ja vabandavalt.

“Ma ei taha, et sa minema läheksid, kuid...“ ta tundis endas pettumust kasvavat. “Sa võid minna kui soovid. Mina sind tagasi ei hoia,“ see oli taas tõde, mida ta ütles. Ta ei kavatsenud kedagi kinni hoida kui ta üldse lahkuda tahtis. Ta tuletas omale meelde ka seda, et tegelikult olid nad ju kõigest võõrad, isegi mitte sõbrad.

[Joseph Meraz]

"Ma ei kavatsenudki kuskile minna, lihtsalt mõtlesin, et olen viisakas ja küsin," lausus Joseph naeratades. "Sa ei pea selle pärast endal hinge seest välja ehmatama," lisas ta ja võttis taskust oma vibreeriva mobiiltelefoni - tema autojuht, kellega ta oli unustanud rääkida. Joseph võttis kõne vastu, seletas, kus ta on ja saatis mehe nende parki ununenud rulade järgi. Ta lootis, et need on ikka veel alles. Tal oli küll teisi ka, aga nüüd ei tahtnud ta seda rula enam kaotada.

Kõne lõpetanud vaatas ta uuesti Chelsea poole ja siis korraks küünitas end esiaknast välja vaatama. Haigla juba paistis ja oli arvata, et nad peatuvad varsti. Joseph ei teadnud, kas see on hea või halb. Ühest küljest tähendas see ju ometi, et nad saavad Chelsea korda teha, aga teisest küljest võisid nad tüdruku endale jätta ja talle haiget teha. Arstid rääkisid midagi omavahel ja autojuht võttis juba järgmise väljakutse vastu - nad pidid ju ainult auto tühjendama, andma vigastatu sisearstide kätte ja siis ise edasi oma tööd tegema.[/i]

[Chelsea Juliet]

Hinge välja ehmatama... Ilmselt sellise mulje ta endast oligi jätnud. Kuid nüüd oli vist liiga hilja seda asja häbeneda, kuid sellegi poolest ei hakanud ta mainima seda, et pelgas omal viisil haiglaid ja tundis ennast hullemini kui valude käes kui tema veeni oli torgatud kanüül. Teda rahustas aga teadmine, et tänu sellele kaob tema valu.

Ta ei kuulanud täpselt mida Joseph oma telefoni teel rääkis, kuid varsti auto peatus ning Chelsea kanderaam tõsteti välja. Tütarlaps ise aga ei julgenud nooruki käest lahti lasta vaid pigistas seda tugevasti. Ere päike pani teda silmi kissitama, kuid ta hoidis oma küsimused ja mõned väikesed kommentaarid tagasi. “Palun, kas ta tohib kaasa tulla?“ küsis ta väriseval häälel.

[Joseph Meraz]

"Ma ei jätaks sind üksi praegu, isegi kui ma peaks siniseid kilesusse kandma," lausus Joseph naeratades Chelseale. Ta ei oleks ühegi arsti vastuväiteid kuulanudki, sest oli nii kindel, et tahab kaasa minna ja kasvõi moraalselt toeks olla. Üks arstidest avas suu, et hakkaks vastu vaidlema, aga siiski püsis vait. Ta teadis, et neil on vaja võtta järgmine väljakutse ja et Joe oleks lõpuks ikkagi võitnud. Ja kuigi Joe ei osanud olla moraalne tugi, oli kunagi ikka esimene kord.

Joseph tegi armetu katse varjata kiiskavat päikest enda käega, et see Chelseale silma ei paistaks, aga liikumine haigla suunas tegi selle nii mõttetuks, et sama hästi oleks võinud ta puhuda tuult purjekatele ranna ääres. No olgu, päikese varjamine oli natukene mõtekam.

Ot. Ilmselgelt ei oska ma hetkel midagi öelda. Aga ma tulen uute mõtetega tagasi. : P[/i]

[Chelsea Juliet]

OT: ega mina ka parem pole

Chelsea muigas kergelt kui nägi Josephi mõttetut üritust. Ta tahtis juba seda ütlema hakata, kuid siis kadus päike ning see asendus suure haiglahoone varjuga. Ning siis sisenesidki nad haiglasse, kus punapea ringi vaatas. Talle lõi kohe see lõhn ninna, mis sellistes kohtades on. Samuti nägi ta ka järjekordi ning inimesi, kes teda korraks vaatama vaevusid ja pöördusid seejärel tagasi oma tegevuste juurde, mis olid kas raamatute lugemine, muusika kuulamine või oma naabriga millegi üle arutlemine.

Nad läksid lifti, kus sõitsid üles kolmandale korrusele ja liikusid siis palatite poole. "Me palume teil nüüd välja jääda," lausus meesarst Josephile ning tütarlaps ohkas vaikselt, lastes nõutult nooruki käest lahti. Nüüd pidi ta tegema paar protseduuri, aga ennekõike, röntgen.