Kolmapäeva keskpäev.

[Joseph Meraz]

Josephile ei meeldinud ukse taha jääda. Ta ei tahtnud passida ja oodata, kuni nad tema Chelseaga midagi teevad. Kuidas nad lihtsalt ütlevad, et ta ei või minna? Lihtsalt nii ongi, et mingi tarkur arvab, et ta ei või enam edasi minna ja Joseph lihtsalt jääbki? Niiviisi täitsa tasa, ilma et korraldaks stseeni? Igas tavalises olukorras oleks tal ehk õiguski olnud, aga nüüd jäi Joseph siiski maha. Ta vaatas, kuidas Chelsea erinevatele protseduuridele viidi. Julgustava pilguga saatis ta Chelsea uste taha ning jäi ise koridori, koos teistega pingile istuma.

Kuigi tavaliselt mitte eriti närvihaige, leidis Joe, et nüüd istudes hakkas ta jalg üles-alla hüplema ja küüned tungisid kuidagi iseenesest hammaste vahele. Vastikustundega tõusis noormees püsti ja kõndis paar korda koridoris edasi-tagasi, käed sügaval pükste taskus. Aga see tammumine ei muutnud tema olemist sugugi paremaks ja varsti ta jälle istus pingil, küünarnukid põlvedel ja pea käte vahel. Tema jaoks venis aeg justkui kaamlitatt ja see ei olnud väga meeldiv.

Üks vanem naisterahvas istus Joe kõrvale ühel sellisel korral, kui ta oli uuesti paar korda mööda koridori jalutanud ja uuesti istus. Muidu ei oleks noormehel selle vastu midagi olnud, aga see daam üritas vestlust arendada ja Joel ei olnud selleks tuju. Ta andis vaid napid vastused kõigile naise mõttearendustele, mida oli päris palju ega lisanud ise midagi. Aga kui naine teatas, et küll Joe naisel läheb hästi ja ta saab terve lapse, tõusis Joseph püsti, teatas, et ta ei saa last ja kõndis lähima kohvimasina juurde, et vahelduseks mingit paska juua ja pühkida peast mõtted. Polnud vaja erinevaid ettekujutlusi sellest, mida Chelseaga kuskil eemal tehtakse. Samuti ei tahtnud ta mõelda sellele, et talle ei meeldinud haiglad.[/i]

[Chelsea Juliet]

Röntgen möödus kiirelt. Ainult paar kerget sähvatust alasti ülakehaga ning siis kui ta omale riided tagasi selga sai, viidi ta teise ruumi üle. Seal tuimestati ta haav taas kui neidis vaikselt valu hakkas kurtma, puhastati ning pandi side ümber. Kontrolliti ka tema enesetunnet ning ka seda, kas tema pea käis veel endiselt ringi või mitte. Kuid selle kerge hirmuga andis ta vastuseks vaid vaikse 'jah', mis lubas arstidel talle taas midagi teha. Ta oli pea tugevasti ära löönud küll, kuid suuremat valu tekitasid siiski mõned muhud. Talle anti mõned tabletid, mida ta kiirelt ja suure vastikustundega alla neelas ning seejärel lubati tal koridori minna. Rohkem nad ei hakanud teda läbi vaatama. Nüüd jäi tal üle veel oodata oma vastused röntgenist ning kui tal veab, siis ta saab koju.

Neidis väljus ühest kabinetist ning vaatas ringi. Ta oli samal korrusel kus ta oli sisenenud esimesse ruumi. Koheselt hakkas ta otsima tuttavat noormehe kuju ning nähes, et teda ei ole kohal, Chelsea ohkas vaikselt. Mõeldes endamisi, et ta ei tohiks tegelikult kurvastada, see noormees oli temaga kaasa tulnud kõigest haletsusest ja tal olid omad probleemid ju ka, läks ta toolide juurde, istudes ühele neist ning vaatas oma käekella poole. Mõne aja pärast peaks arst ta uuesti sisse kutsuma ning talle tema seisundist teatama.

[Joseph Meraz]

Saanud kätte minitopsi koos tülgastava musta vedelikuga, mida mõni kutsus kohviks, hakkas Joseph nina krimpsutades taaskord minema selle ukse juurde, kust Chelsea kunagi sisse viidi ja kus taga tema oli istunud, närvitsenud ja pooled oma küüned ära söönud. Või siis vähemalt üritanud seda teha.

Ta ei talunud seda tunnet - teadmatust. Joseph ei saanud sinna midagi parata, et ta oli väga närvis ja tahtis kohutavalt teada, et mis Chelseaga toimub. Oli lausa piinav ja tugevalt massohistlik jätta keegi ukse taha ootama täielikku teadmatusesse. See oli midagi, mida Joe varem ei teadnud. Midagi, mida ta arvas, et ei tunne kunagi.

Kui ta ümber nurga keeras, nägi Joseph kohe, et vana naine oli läinud, aga keegi teine oli hõivanud tema koha. Joe esimene mõte oli, et tal ei ole mingit tahtmist kellegagi vestelda või kellelegi liiga lähedal istuda. Kui ta ei oleks uuesti vaadanud või siis tähelepanelikumalt põrnitsenud, olekski ta ümber pööranud ja minema läinud. Istunud hoopis koridori lõppu teise pingi peale ja ust põrnitsema jäänud. Tema õnneks siiski vaatas ta uuesti ja nägi, et koha oli hõivanud ei keegi muu, kui tema Chelsea. Naeratus tikkus vägisi Josephi huulile, kui ta kiiresti lähemale astus ja Chelsea kõrvale istus.

"Kuidas on? Kas viin su koju?" küsis Joseph naeratades, tasasel häälel, kohvitops kahe käe vahele surutud. Ta lootis kogu südamest, et Chelsea nüüd koju saab ja ta ei peagi ajaviiteks seda solki jooma, vaid saab minna koju, võtta Chelsea endaga kaasa ja juua seal midagi, mis on parem ja tervislikum ja üldse mitte selline pask. Talle ei meeldinud enam ka see haiglahais, millega ta varem lihtsalt leppis.[/i]

[Chelsea Juliet]

Ootamine paistis lõputu olevat. Teda muutis ärevaks õhkkond. Haigla oli küll alati täis abivalmis õdesid ning arste, kes andsid endast parima, et patsiendid ennast hästi tunneksid, kuid see ei muutnud ta enesetunnet paremaks. Neidis soovis lihtsalt koju minna, pugeda oma pehme teki alla ja magada. Võib-olla lugeda mõni hea romaan, mis paneks ta lõpus paar pisarat valama, kuid vähemalt oleks ta poole rõõmsam ja paremas tujus.

Järsku ta aga võpatas kuid jahmatus tema näol asendus kiirelt laia naeratusega ja ta tõusis püsti ning jäi Josephile otsa vaatama. Pakkumise paele ohkas ta vaikselt ning vangutas pead. “Nad annavad kohe teada mis mu õlaga on,“ vastas ta vaiksel häälel. Tema tuju hakkas juba tõusma. Ta ei olnud siin üksi. Joseph oli temaga ja noormees ilmselt ei osanud ettegi kujutada kui tänulik neidis talle tegelikult oli. Ta poleks suutnud ettegi kujutada seda, et ta peab passima üksinda seal koridoris ja ootama, et mõni arst talle teataks, et ta peab kas Siia jääma mõneks nädalaks, või lastakse ta õnnelikult koju.

Viimaks avaneski uks kust Chelsea oli sisenenud. Neile astus vastu valge kitliga kees, käes tumebeeži värvi kaustik. “Teie õlaga on kõik korras,“ lausus ta. “Kuid te lõite selle väga tugevasti ära ning see võib paiste minna. Medõde kirjutas välja rohud, mis aitavad valu ja paistetuse maha võtta. Samuti on seal kirjas ka haava regulaarsest puhastamisest. Kui teil tekivad aga mingisugused probleemid või küsimused, võite pöörduda kas siia või oma perearsti poole,“ lausus ta ning ulatas pakikese neidisele, kes selle ettevaatlikult vastu võttis. Nii lihtsalt see käiski? Ta naeratas mehele ja tänas teda vaikselt, pöörates ennast siis Josephi poole, keda ta suurte ja õnnest säravate silmadega vaatas. Igatahes tema oli õnnelik, et ta oli vaid nii kergelt pääsenud.

[Joseph Meraz]

Naeratus ilmus Josephi suule sellel hetkel, kui Chelsea talle naeratas ja kestis kogu selle aja, mil tüdruk ütles oma lühikese lause ja kogu selle aja, mil arst seletas midagi haava puhastamisest ja sidumisest ja midagi perearstidest. Ta ei kuulnud eriti hästi - kui siis ainult seda, et Chelsea saab nüüd koju minna või siis vähemalt haiglast ära. See tähendab ka seda, et Joe ei pea enam siin olema. Siin, haiglas. Ta saab olla kodus, ei pea enam sisse hingama steriilselt haisvat õhku, ta ei pea enam iga hetk närvitsema selle pärast, et Chelsea on kuskil suletud uste taga. Sedasi vaadatuna tundus elu peaaegu täiesti ilus. Ettevaatlikult astus ta sammu tüdruku poole ja kallistas teda õrnalt, hoides siiski eemale haigest õlast.

"Oled valmis?" küsis Joseph peaaegu sosinal, ikka veel naeratades. Hetkel tundus, et see naeratus püsib seal veel pikka aega, kui üldse ära vajub. Chelsea ei ole surnud kuskil kaugel, nad ei pea enam haiglas olema, kodu ja kvaliteetne kohv ootavad. Kuigi nüüd jäi veel küsimus, et kuhu viia tütarlaps ja kas nad kunagi veel näevad. Josephi vaatenurgast ei saa midagi sellist üle elada ja siis lihtsalt lahku minna nii, et isegi ei räägi enam kunagi. See oli täiesti välistatud. Muidugi, kui Chelsea oleks konkreetselt öelnud, et ei taha Joe'd enam kunagi näha, oleks ta sellest aru saanud ja omaette olnud. Kindlasti alguses üritanud, aga mingi aja pärast alla andnud... Mitte.[/i]

[Chelsea Juliet]

Tütarlapse naeratus ei kadunud ka siis kui noormees teda õrnalt kallistas. Ta liigutas oma mõlemat kätt, haiget muidugi ettevaatlikumalt ja aeglasemalt, kuid viimaks paigutas ta need ümber Josephi, kallistades teda õrnalt vastu. Ta hingas sügavalt sisse, olles tõesti õnnelik, et saab nüüd siit minema. See aeg oli veninud tema jaoks tõesti igavikuna sest neidis tajus juba isegi kerget koduigatsust.

Tahtmatult pidi ta aga eemalduma noormehest. Ta ei teadnud kui imelik tundub see, et ta on mingisuguse võõra noormehe külge kleepunud ega suuda tegelikult lahtigi lasta. Ta oli Josephile ka tänulik, et ta oli kinkinud talle sellise väärtusliku momendi kõigest rulatamisega, kuid see oli olnud ju kunagi neidise elustiil. Kahjuks ei saa ta lähiajal sellega tegeleda. Kuid kuna tegu oli kõigest äralöömisega ning kõige hullem, mis juhtuda võib, on suur paistetus ja see peaks maksimaalselt kuu ajaga ära kaduma.

“Jah,“ vastas ta ning langetas pilgu, langetades pilgu oma kaustikule. Ta ostab kõik need ravimid ilmselt ise. Loodetavasti ei olnud arstid ka tema vanematele teavitanud. See ei oleks küll katastroof, see oleks lihtsalt nõme perekonna kokkutulek.
Siis tõstis ta aga pilgu ning hingas sügavalt sisse. “Kas sa minu juurde ei tahaks tulla?“ uuris neidis. Ei, tal ei olnud mitte mingisuguseid plaane, lihtsalt ta soovis kuidagi Josephit tänada ning see oli ka esimene asi mis talle pähe tuli. Näitsik naeratas ettevaatlikult, lootes, et ta ei kõla kuidagi pealesuruvalt ja jäi vastust ootama.

[Joseph Meraz]

Joseph oli natukene üllatunud ja veidi segaduses. Oli arusaamatu, et miks peaks Chelsea teda enda juurde kutsuma ja samas oli küsimus esitatud nii, et Joe ei saanud päris täpselt aru, mida ta tegema peaks. Aga suurim probleem oli tema jaoks see, et mida küll Chelsea temast arvab, kui ta läheb? Või mida ta arvab, kui ei lähe? Mitte kunagi varem ei olnud suutnud keegi panna teda niiviisi mõtlema. Mitte keegi ei ole veel suutnud panna Josephit mõtlema sellele, kuidas on viisakam või mis temast arvatakse. Aga Chelsea suutis seda. Järelikult oli selles tüdrukus midagi, mis pani Joe mõtlema. Joe enda jaoks oli see päris üllatav.

"Mm..." alustas Joseph vaikse mõminana, üritades samal ajal leida neid sõnu, mida tal vaja oli, et end õieti väljendada. Naljakas, kui raske on sellises olukorras leida ilusaid sõnu. Naljakas, kuidas sellises olukorras tunduvad kõik sõnad valed.
"Koju saadan ma su niikuinii ja kui sa siis veel mind enda juurde tahad, siis ma tuleks hea meelega," teatas Joseph lõpuks. Ta oli oma mõistuse peaaegu korda saanud ja ütles välja enam vähem selle, mida mõtles. Osa temast oleks tahtnud aga öelda kohe, et jah, ta tahab minna Chelsea juurde.

Kuidas saab nii olla, et sõidad mööda parki, rulatad suhteliselt suvalise tüdrukuga lambist kesed parki ja siis ühel hetkel ta paneb su mõtlema? Ja siis mõtledki sellele, kuidas on viisakas või kuidas oleks parem - ulme.[/i]