Kolmapäeva keskpäev.

[Joseph Meraz]

Selle asemel, et teises otsas peatuda ja üle rambi karjuda keeras Joe end ümber ja sõitis tagasi sellele poolele, kus oli Chelsea. Selle lühikese sõidu jooksul üritas ta meenutada midagi, mis toimus mitmed aastad tagasi, aga mis oli tema elus suhteliselt suure tähtsusega. Sedasi kihutades ja mõeldes hüppas ta rambile üles ja jäi Chelsea kõrvale seisma, üks rula ots tema varvastele toetatud, teine käes.

"Kas sa mäletad oma esimest korda rulal?" küsis ta justkui lambist. Enda esimesele korrale ta just oligi mõelnud. Oli veel teisi esimesi kordi hoopis muude asjadega, mis nii palju ei tähendanud, aga see oli hetkel oluline. Rula.[/i]

[Chelsea Juliet]

Näitsik oli jälginud noormehe osavat sõitu, silmad säramas hääletust kaasaelamisest. Kui too aga suunda vahetas, astus ta ettevaatlikult kõrvale, et mitte jalgu jääda ning vaatas pealt, kuidas too tema kõrval peatus. Naeratus venis kergelt Chelsea näole ja ta toetus alaseljaga vastu käsipuid, silmitsedes kaasrulatajat, kellele ta noogutas. "Jah," vastas ta vaikselt. Tegelikult mäletas ta seda vägagi hästi, justkui oleks see olnud alles eile, kuigi tegelikult oli tema esimene rulasõit olnud esimeses klassis.

[Joseph Meraz]

Joseph naeratas ja vaatas natukene kivistunud pilguga kaugusesse, üritades enda kogemust meenutada. Ta mäletas enda esimest võistlust, mis ei läinud hästi. Seda mäletas ta ka selle pärast, et see jäi tema ainukeseks võistluseks, aga see ei ole tähtis. Ta mäletas enda esimest korda trikirattal, aga rula mälestus ei tulnud hetkel pinnale.

"Ma ei mäleta," lausus Joseph mõtlikult Chelseale ja toetas end tema kõrvale käsipuule, silmad ikka veel kuskil kaugemal justkui leiaks sealt vastuse.[/i]

[Chelsea Juliet]

Juliet naeratas endiselt ning patsutas õrnalt Josephit õlale. Muidugi oli hea, et ta mäletas suurem osa oma mälestustest, kuid kahjuks ei suutnud ta meenutada oma esimest sõitu rulal. "Ma usun, et peagi tuleb see sulle meelde," sõnas ta sõbralikult, pöörates pilgu siis mujale. Alles nüüd mõistis ta, et hingeldas endiselt sellest adrenaliinist, mis polnud kaugeltki kadunud. Ta soovis rulatada veel ja veel, kuid aega võis ju võtta. Eriti siis, kui mõlemad seisid ja vestlesid praegu.

[Joseph Meraz]

"Ma sügavalt kahtlen selles, aga mine sa tea," naeris Joseph. Mäletamine ei olnud tegelikult tema tugevaim külg, aga see ei olnud eriti oluline ka. Peaasi, et hetkeolukorras oli hea olla. Mida sa ikka niiväga minevikus elad.

"Kas sõidame veel?" küsis Joseph naeratades Chelsea poole vaadates. Tal ei oleks selle vastu olnud mitte kõige vähematki ja kui tüdruk oleks öelnud, et ei taha sõita, oleks ta üksi läinud.[/i]

[Chelsea Juliet]

Neidis ei hakanud valjusti oma diagnoose arutama. Need oleksid võinud noormeest solvata ja seda ta ei tahtnud. Kohe kindlasti ei soovinud ta endast ka jätta väga ebaviisaka tüdruku muljet, sest nad olid ju alles kohtunud.

Kuid Chelsea ei naeratanud enam. Tema süda puperdas suure hooga ja valjusti, kui ta kuulis taas pakkumist. Sellest oli kujunenud tänase päeva, ei, ilmselt kuu parim päev. Rulasõit oli tema jaoks lihtsalt meeli vabastav. Aeglaselt, näitamata välja seda, kui erutunud ta tegelikult oli, neidis noogutas. "Jah," vastas ta ilmselt väga kiiresti ja otsekohe, kuid ta ei suutnud salata. Ta soovis seda jätkata.

[Joseph Meraz]

"Kohtume rambil," lubas Joseph, noogutas peaga justkui tervituseks ja sõitis teisele poole, et taaskord koos sõitu alustada. Eelmine kord alustas tema sõitu, seekord tahtis ta lasta tüdrukul esimene käik teha. Ja pealegi oli tema enne seisnud sama poole peal ja Chelsea liikus. Seega oli ainult aus, kui nüüd Joe liikuma pidi.

Teisel pool jäi ta seisma, sõiduvalmis ja naeratus näol. Ta noogutas justkui märgiks, et millal iganes Chels valmis on, siis algab ka nende sõit.[/i]

[Chelsea Juliet]

Näitsik naeratas rõõmsameelselt ning seadis ennast valmis kui Joseph teisele poole sõitis. Selleks ajaks kui noormees oli juba sinna jõudnud, oli Chels täiesti valmis ning kui too viimaks seisma ka jäi, noogutas tütarlaps endamisi ja alustas laskumist, kihutades rataste tuhinaga mööda rampi edasi, sihiks teine ots. Samal ajal kibeles ta juba näha mööduvat noormeest selleks, et talle kasvõi ühe korra naeratada selles keskendumist nõudvas sõiduhetkes. [/COlor]

[Joseph Meraz]

Hetkeks jäi Joseph unistama, kui Chelsea juba laskus. Ta vaatas, kuidas saab ikka nii olla, et tüdruk nii kergelt ja graatsiliselt laskub ja ümber ei kuku ja edvistama ei hakka. No imestamist oli tegelikult küllaga. Õnneks siiski tuli vähenegi mõistus koju tagasi ning Joe alustas ka laskumist, seekord silmad pigem Chelseal kui rambil ja selle lõpul. Enesekindel väike värdjas nagu ta oli, ei uskunud ta hetkeksi, et võiks valesti tunnetada, millal lõpp tuleb ja võiks kukkuda.

Kuigi kukkumine oleks arvatavasti väga valus olnud, ei kartnud ta seda üldse. Hetkel luges miski muu. Midagi, mida Joseph ei suutnud oma peaski korralikult lahti seletada. Ta ei saanud arugi, mis tegelikult luges. Ja kuigi enamus ajast mõtles ta siiski enda heaolule, enesekeskne ja egoistlik nagu ta oli, siis hetkeks oli ka see peast läinud.[/i]

[Chelsea Juliet]

Kahjuks ei julgenud Chelsea aga mujalegi vaadata. Ka mitte Josephi poole selleks, et näha millised on tema sammud rulatamise osas. Tema hingamine muutus raskemaks ning viimaks tundis ta kerget müksatust rula all, mis tähendas, et ta on otsal ning võttis hoo maha, hüpates siis rambile ning pööras ennast teisele poole selleks, et vaadata kui kaugel noormees on. Jah, ta ei saaks kohe kindlasti öelda, et kahetseb, et ta oli siia tulnud ja vastu võtnud kutse rulatama minna. Naeratus venis tema peenikestele huultele ning ta toetus käega vastu raami, jälgides noormehe sõitu.

[Joseph Meraz]

Ei läinud enam kaua aega, kui ka Joe pidi rambilt maha astuma, et mitte kukkuda. Samas oleks ta võinud ka niisama ümber pöörata, aga selle jaoks jäi ta hiljaks, sest jäi liiga kauaks Chelsea sõitu vaatama. Siiski hüppas ta kergelt maha ja astus uuesti rulale, et teisele poole sõita.

Tuul vihises kõrvus ja pani silmi vett jooksma, kui Joseph põlvi palju kõverdades allapoole laskus ja rambi teise otsa poole kihutas. Nüüd jälgis ta vaid maad enda ees ja keskendus iga oma keharakuga sellele, sest taaskord tundis ta seda armunu tunnet, kui sõita sai. Mõni inimene sööb shokolaadi ja ta mõistus on kes teab kus. Tavaliselt muidugi toimub selline maast lahti ja eemal olek armunutel, aga eks igal inimesel on oma asi, mis paneb nii hästi tundma. Joel oli selleks rulasõit siin ja praegu.[/i]

[Chelsea Juliet]

Ka Chelsea ei pidanud kaua ootama kuni Joseph uuesti sõitu alustab. See hetk oli vapustav! Eelkõige tema, kui spordi harrastaja jaoks. Surunud jala tagasi rulale, kallutas ta ennast ettepoole ja alustas laskumist. Ta oli oma ohutusnõuanded unustanud. Tema kiiver oli kodus ning ta pea saaks vist kannatada kui ta kukuks. Kuid seda aga ei juhtunud. Tema põhiline soov oli ainult Osata ja ta ei hakanud vaeva nägema selleks, et eputada noormehe ees. Mitte kunagi ei olnud ta soovinud ju ennast näidata kellegina, kes ta tegelikult pole.

Teda rahustasid need mõtted rohkem kui oleksid pidanud, kuid siis käis nõks tema seest läbi. Ta vaatas korraks nooruki poole, kellest ta parajasti mööda kihutas ning kaotas siis juhitavuse. Kostus vali kolksatus ning rula, mis oli ennist suure hooga sõitnud, oli rambi otsa lennanud, kus see tagurpidi maha kukkus. Chelsea ise aga oli külili rambil pikali, õlg kukkumisest verine ning kiirelt punakaks tõmbumas. [/Color]

[Joseph Meraz]

Sel hetkel, kui Chels vastu rampi käis, läbistas Joe südant väikene nõks ja ta peatas oma rula nii kiiresti kui võimalik ja koperdas allapoole, tüdruku juurde. Ta ei olnud osanud ettegi kujutada, et midagi sellist juhtuda võiks. Kõik oli ju täiuslik ja nüüd lebas ta lemmik tüdruk keset rularampi, Josephi jaoks poolsurnult ja täiesti vigasena. Sellistel hetkedel töötas ta mõistus nagu ta ema oma - üle. Siiski tundus, et Ketleen suutis välja mõelda kolm korda hullemaid stsenaariume kui tema poeg, aga käbi ei kuku kännust kaugele.

Kiirelt, natukene tuikuvatel jalgadel, liikus ta Chelsea poole. Tüdruku juurde jõudnud põlvitas Joe tema kõrvale ning vaatas suurte silmadega õlga. Tema kergelt värisevad käed olid natukene ette sirutatud ja suu oli veidi avatud, justkui oleks tal midagi öelda. Võib-olla oligi tal midagi öelda, aga hetk oli nagu halvas unenäos - tahaks joosta, aga jalad lihtsalt ei liigu. Tahaks karjuda appi, aga häält ei tule välja.

"Mpeame arsti juurde minema," teatas ta siis ja parema käega koukis ta taskust telefoni välja, vasakuga hoidis Chelseat teisest õlast vastu maad, et ta ei üritaks nüüd püsti tõusta.[/i]

[Chelsea Juliet]

Neidis oli isegi üllatunud, et ta oli nii ilusal hetkel kõik ära rikkunud. Kõik, absoluutselt Kõik oli suurepärane! Ei ühtegi viga, ainult noormees ja tema, kes rambil üksteisest mööda, edasi-tagasi kihutasid. Alguses ei jõudnud talle isegi kohale mis juhtus. Tema kõrvus tuhises endiselt tuul, mis oli siis kui ta rulatas, ning tema silmad olid suletud, justkui naudiks õrn punapea veel viimast sõitu ja ootas millal tema rula rambi otsa puudutab ja siis saab ta peatuda selleks, et vaadata kas Joseph jõudis ikka tervelt ja ühes koos lõppu.

Kuid siis jõudis talle valu kohale ning tütarlaps paotas oma huuli selleks, et oiatada vaikselt ning avas oma silmad, vaadates Josephi poole, kes tema õlga parajasti surus. Tema kangelaslik proov püsti tõusta ebaõnnestus. “Ei, Joseph, minuga on kõik korras! See on kõigest kriimustus!“ lausus tüdruk. Tegelikult ei julgenud ta ka oma õla poole vaadata. Veri muutis tema abaluu ja särgi märjaks, kuid see ei tähendanud midagi. Iga kriimustus võis tekitada verejooksu.

[Joseph Meraz]

"Kriimustus," urahtas Joseph läbi hammaste. "Korras," lisas ta samamoodi ja kutsus enda autojuhi pargi lähima väljapääsu juurde. Ta kahtles, kas kiirabi oleks tulnud ja esialgu ei hakanud haiglasse helistama. Kuigi ta pidi kiirelt kontrollima, kui õigesti ta nii tegi ja vaatas siis tungiva pilguga Chelseale otsa.

"Kas sul valutab ainult õlg või on pea ka uimane ja valus?" küsis ta aeglaselt ja selgelt justkui räägiks väikese lapsega. Tegelikult oli tema närvisoleku asjalik hääl selline. Ta lihtsalt oli käinud mitmel esmaabi koolitusel ja teadis, kui lollisti käituvad inimesed, kui hakkavad kannatanut liigutama ja vedima. Ta ei tahtnud sama viga teha.[/i]