Kolmapäeva keskpäev.

[Chelsea Juliet]

Kaitsereaktsioon või mitte, alguses Chelsea oligi võõrastega veidi häbelikum kui oma tuttavatega, keda ka oli tema nimekirjas vähe. Kuid paistis, et neid kogunes tema ümber viimasel ajal üha rohkem ja rohkem, sest kui ta elas teises linnas, hoidsid inimesed temast üldse eemale. Imelik küll, kuid nohiku reputatsioon oli teinud oma töö.
"Aitäh," vastas ta häbelikult kommentaari peale. kuigi talle olid inimesed tõesti hulgaliselt komplimente jaganud, ei olnud ta sellega endiselt harjunud. See oli lihtsalt kuidagi uus ja teistsugune.
"Sina samuti," lisas ta siis, surudes suu peenikeseks triipsuks. "Kuid miks sa enam ei sõida?" tundis ta huvi. Ei, tal ei olnud midagi selle vastu kui temaga räägiti. Vastupidi, see oli lausa meeldiv, et keegi üldse raatsis tema peale oma aega raisata, kuid siiski soovis ta ka teada lihtsat põhjust.

[Joseph Meraz]

Joseph mõtles selle peale hetkeks - miks ta ei sõitnud? Oli päris palju inimesi, kes oleks sellele kohe vastuse öelnud, aga samas oli palju ka neid, kes temast midagi ei teadnud. Seega ei saanud ta kunagi kindel olla, mida endast rääkida ja mida mitte. Oli kindlasti teemasid, millest tasus oma suu kinni hoida, aga samas ei olnud vist väga viisakas valetada ka.

"Me oleme ainukesed sellel rambil ja ma mõtlesin, et sobitaks tutvust. Kohe lähen uuesti sõitma," ütles ta naeratades. See oli tegelikult päris tõsi, kuid osa, kus ta tahtis istuda, et vaadet nautida, jättis ta meelega välja.[/i]

[Chelsea Juliet]

Vaikuse võttis ta vastu sellena, et noormees mõtles vastust. Kui see ka tuli, noogutas näitsik ning sirutas siis käe välja. "Chelsea," tutvustas ta ennast, lausudes ainult eesnime. Olgu, tutvust sobitama ei olnud veel midagi, kuid sellegipoolest oli punapea vägagi ettevaatlik kõige suhtes. Ta ju tõesti ei teadnud mis kavatsused noorukil olid.

[Joseph Meraz]

"Väga meeldiv, Chelsea," lausus Joseph naeratusega ja võttis tüdruku käe vastu ja surus seda õrnalt. Algul oli tal plaanis ka Chelseal lasta arvata enda nimi, nagu ta tegi seda iga teise inimesega keda kohtas, aga selles tüdrukus oli midagi teistsugust. Midagi sellist, et Joe unustas korraks ära, et ta on perverssne hoor.

"Joseph," lausus noormees endale üllatuseks oma eesnime. Ta ei suutnud meenutada viimast korda, mil oli kellelegi enda vanusele - niivõrd, kuivõrd - tutvustanud end niimoodi vabatahtlikult.[/i]

[Chelsea Juliet]

Juliet naeratas. "Minul samuti," vastas ta, hakkamata valetama. Talle tõesti meeldis teistega tutvuda. See oli meeldiv kogemus ning siis leidus alati kelle poole pöörduda, olgugi, et ta tegi selliseid asju väga harva. Tavaliselt oli tema see toetuspunkt. Kui ta viimaks oma käe eemale tõmbas, asetas ta selle samuti ümber oma jalgade ning vaatas tagasi Josephi poole. Tema sõnad olid otsa saanud ning kui ta olekski midagi küsima hakanud, oleks see jätnud temast naeruväärse mulje. Seega andis ta taas võimaluse noormehel sõna võtta ja midagi küsida või öelda.

[Joseph Meraz]

Joseph vaatas natukene aega Chelseale otsa ja naeratas ka ise. Ta oleks ka tahtnud midagi öelda, aga ta ei tahtnud hetke rikkuda. Ta tahtis nautida seda, et oli enda jaoks leidnud just maailma parima tüdruku, kes oli armas ja hea ja keda ta hetkel peaaegu üldse sebida ei tahtnud. See oli midagi uut, aga midagi väga head.

"Me võime pärast koos midagi teha, kui tahad. Hetkel ma veel sõidaks natukene," pakkus noormees siiralt naeratades. Mitte mingil juhul ei oleks ta lasknud Chelseal praegu ära kaduda kurat teab kuhu. See oleks Joe umbes kolmepäevasesse masendushoogu saatnud.[/i]

[Chelsea Juliet]

Tütarlapse naeratus venis laiemaks ja ta tundis ennast taas pisikese tüdrukuna, kes näeb rõõmu igas pisiasjas. Nii palju tähendaski talle sõprus. See oli justkui elu tema jaoks, mis sellest, et ta isegi ei teadnud noormeest ja et tal oli neid inimesi vähe, keda oleks saanud sõpradeks nimetada. Kuid sellest piisas ja ta oli rahul. "Meeleldi," lausus ta, vaadates seejärel siledaks sõidetud rampi, noogutades hetke pärast. "Muidugi. Kuid kas sa soovid, et mina ühineksin või sa eelistaksid, et ma ei segaks?" uuris ta. Ta teadis isegi kui tüütu oli kahekesi rambil sõita, sest siis oli hädavajalik õige tasakaaluhoiak, suund ja ka kiired refleksid.

[Joseph Meraz]

Joseph naeratas ja tõusis püsti. Tema ühes käes oli rula ja teise käe ulatas ta Chelseale, et ta püsti aidata. Kuigi paarissõit oli ohtlikum, oli see ka palju põnevam ja kui on kiired refleksid, siis ei tohiks ka erilist muret olla. Joe oli oma refleksides üpris kindel. Ta lootis ka, et kui nad paar sõna oma sõidust vahetavad, siis saavad nad koos ka sõidetud.

"Mulle väga meeldiks sinuga koos sõita," lisas ta särava naeratusega ja ootas, et saaks tüdruku püsti tõmmata. Kumbki neist ei olnud proff, aga kumbki ei olnud ka kodja ja selle tõttu oleksid nad koos ka hakkama saanud. Ja mis on veel parem võimalus sõbruneda, kui mitte teha seda, mida mõlemale teha meeldib?[/i]

[Chelsea Juliet]

Vaadates, kuidas Joseph püsti tõuseb ja talle käe ulatab, võttis Chelsea sellest kinni ning tõusis püsti, haarates oma rula kaasa. Tegelikult ei tohiks see väga ohtlikuks kujuneda. ja isegi kui nad üksteisele otsa sõidaksid, ei tohiks midagi hullu eriti juhtuda, kuigi luumurrud võisid olla igati garanteeritud talle, kellel oli D vitamiinist puudus. "Ma loodan, et sellest tuleb huvitav sõit," lausus ta, lähtudes oma ettekujutlusele. Vähemalt tema ei osanud praegu silmade ette manada pilti sellest, kuidas mõlemad pikali käivad.

Asetades rula tagasi maha, astus ta ühe jalaga selle peale, lastes siis ühel otsal õhku tõusta. Seejärel hingas ta sügavalt sisse. Muidugi, nüüd kui ta sai kellegi teisega nii alla kihutada, ärkas temas adrenaliin ja ta soovis seda koheselt järele proovida. Õnnestub või mitte, vahet see ei omanud. Ameerikas olid head haiglad ja paar armi, mis olid nagunii heledad, poleks tema kahvatul nahal nähagi.

[Joseph Meraz]

Joseph naeratas ja asetas oma rula samuti rambi äärele, aga Chelseast natukene kaugemale, et nad kokku ei põrkaks kohe alguses. See oleks kogu lõbu ära rikkunud. Sealt eemalt vaatas Joe rambi üle ja tegi peas lihtsaid arvutusi.

"Ma ei näe ühtki põhjust, miks see õnnestuma ei peaks," naeratas ta tüdrukule ja sättis korraks ketsipaela, et see oma lambist tahtest lahti ei tuleks ja segama ei hakkaks. "Kui me sõidame nii, et sa tuled sealt poolt alla ja keerad end siiapoole, siis ma lähen... Ma lähen teisele poole rampi. Siis sa tuled sealt alla, kus sa praegu oled, ma tulen teiselt poolt ja siis vahetame kohad," üritas Joseph oma plaani seletada. Ta peas oli juba peaaegu kassahitt sellest valmis, milline sõit välja peaks nägema, aga sõnadega seletada oli raske ja ta lootis lihtsalt, et Chelsea saab aru, millest ta räägib.[/i]

[Chelsea Juliet]

Neidis noogutas. Põhimõtteliselt sai ta sellest aru, et noormees mõtles selle all kordamööda edasi-tagasi kihutamist. Ka tema oli seda nii ette kujutanud. Nii oli ka ohutum sõita, sest siis oli vähem riske, et nad kokku põrkavad, kuid kes teab. Kui enam aga ei tutvustatud talle ideed, laskus ta rulaga mööda rampi edasi, jõudes peagi teise otsa. Seal ta peatus ning vaatas Josephi poole, oodates seejärel, et tema alustaks laskumisega.

[Joseph Meraz]

Josephile meeldis, et Chelsea aru sai, mida ta mõtles. See säästis teda nii paljust mõttetust vaevast. Rahuloluga vaatas ta tüdrukut teisel pool rampi ja noogutas talle justkui nõusolekuks ja kindluse märgiks. Ta naeratas ka suurest rahulolust korraks ja sättis siis rula paremini seisma, toetas ette oma parema jala ja laskus.

Tuul vihises jälle ta kõrvus ja maapind kadus jalgealt ülikiiresti. Ta tundis end taaskord sitaks õnnelikuna ja oleks isegi tantsima hakanud, kui ei oleks olnud poole rambi peal rulaga sõitmas. Hetkel ta isegi ei mõelnud sellele, et ta Chelseale otsa ei sõidaks, sest teadis, et praegu on elu liiga ilus, et midagi nii kapitaalselt perse võiks minna.[/i]

[Chelsea Juliet]

Näitsiku kulm tõmbus nüüd kipra. Kuigi see võis tõotada tõesti põnev kogemus olla, sest tema ka armastas rulatamist ning see sport oli kujunenud lühikese ajaga tema lemmikuks tegevuseks, siis otsustas ka tema, et annab endast parima, et mitte perse keerata kogu see täiuslik moment, mida nad kahekesi nautida said. Korraks silmad sulgenud, kuuliski näitsik seda tuttavat rattahäält, mis kinnitas, et Joseph oli alustanud sõiduga. Koheselt vaatas ta ka alla ning lükkas jalaga hoogu.

Tuul lükkas tema punased juuksed kõrvale ja ta kummardus pisut allapoole, hoides nii paremini tasakaalu. Märkamatult möödus ta ka noormehest endast, kelle olemasolu oli ta justkui unustanud. Tegelikult oli nende vahel kõigest paar meetrit ning seegi kõik, kuid lihtsalt see tegevus suutis Chelsea mõtted eemale viia kõigest, mis teda ümbritses.

[Joseph Meraz]

Kui veel kaks hetke tagasi oli Josephil olnud väike kahtlus, et kuidas nad kahekesi rambile mahuvad, ilma et üksteisele viga ei teeks, siis nüüd oli tal selge. Juba vanasõna ütles, et häid rulatajaid mahub ühele rambile palju. Või vähemalt midagi sellist, kui mitte päris seda.

Kergelt ettepoole naaldunud, põlved kõverdatud ja õlad längus, sõitis Joseph teise rambi otsa ja pööras end seal ümber, et tagasi teisele poole minna. Silmanurgast nägi ta ka Chelsead, aga ainult nii palju, et talle otsa ei sõidaks. Hoog oli hea ja tuju veel parem. Ramp lausa lendas rula alt minema ja tuul muutus juba külmemaks.

Ot: Kell on liiga palju, et minu poolt midagi normaalsemat tuleks. Zors.[/i]

[Chelsea Juliet]

Kuid see lõpes Chelsea jaoks kiirelt. Juba peagi nägi ta lõppu, millele ta ka rulaga hüppas ja peatus. Korraks hingas ta sügavalt sisse ning naeratas endamisi, vaadates ka Josehpi poole, kes vastasotsa kihutas. See meeldis talle. Kogu see adrenaliin ja soov, et mitte kumbki ei kukkuks, tasakaal ja vahemaa nende vahel andsid ainult hoogu juurde. Samuti ei tahtnud ta ka seda veel niipea lõpetada. Noormehega oli hea nii aega veeta. Sõnatult ja sama hästi, et ka omas mullis.