|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 8, 2010 12:11:57 GMT 3
Chelsea kergitas pisut kulme, kuid noogutas mõtlikult kaasa. See oli väga hea, et Romeo oli omale sellise töökoha leidnud. Pealegi pidi ta hakkama viimaks millegi muuga tegelema kui modellidus sest varem või hiljem peaks ta omale ka muul moel elatist hankima hakata. Kasvõi ettekandjana. Ka see on ju siiski töö.
Kuid siis ta turtsatas kergelt, keerutades topsi oma pikkade sõrmede vahel. “Kohvilaulud on igati kliente meelitavad asjad,“ lausus ta lõbusalt, kuigi see ei olnud solvanguna mõelnud.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 8, 2010 12:43:17 GMT 3
Romeo naeris. "Aga kas sulle ei pakuks huvi kohvik, kus räägitakse esinevat pikka kasvu modell, kes lisaks heale välimusele oskab laulda ja kitarri mängida?" küsis ta ning turtsatas. "Vabandust. See oli natuke ego..." Noormees tõstis kohvitopsi suule. "Ennekõike on see kohvik siiski muusikateemaline."
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 8, 2010 12:52:37 GMT 3
“Siis ma kõnniksin sellest kohvikust kaarega mööda,“ vastas ta sama egoistlikult kui seda Romeo teinud oli, kuid turtsatas hetk hiljem. Ei, seda ta ka ei teeks. Näitsik oli tegelikult justkui neutraalsus ise ja tal puudusid eelarvamused.
“Peaks ka sinna siis oma süntesaatori ja kitarriga tulema,“ lausus ta mõne aja pärast. Chelsea oli algklassides omale tähelepanu saanud tänu kõrgele ja puhtale sopranile, mis oli tal siiamaani alles, mis sellest, et ta pole kuigi kaua laulmisega tegelenud.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 8, 2010 12:57:09 GMT 3
"Ja laulame duetti?" küsis Romeo lustlikult. See jutuajamine tekitas temas aina rohkem tahtmist taas oma stuudiot kasutada, mõni laul salvestada ja need oma kunagisele plaadifirmale saata, nagu ta oli teinud, saamaks vastu ahjusooja albumi. Oh, need kuulsusrikkad ajad... Noormees jõi oma kohvi. "Kohe üldse mitte paha mõte."
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 8, 2010 13:00:31 GMT 3
Punapea kehitas õlgu, rüübates oma kakaod. “Teoreetiliselt see ei olegi nii halb idee, kuid asi on selles, et ma lihtsalt hirmutaksin oma häälega kliendid minema,“ lausus ta tähendusrikkalt. Egolangus oli tal juba ammu toimunud ja seetõttu ei osanudki ta ennast hinnata mitte mingisugusel moel.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 8, 2010 13:09:53 GMT 3
"Ma ei usu, et sa nüüd nii halvasti laulad." Romeo sättis end astmetel paremasse asendisse, et terav astmenurk tema selga ei suruks. "Laula mulle midagi. Las ma otsustan," pakkus ta sõbralikult.
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 8, 2010 13:12:28 GMT 3
Näitsik vahtis suurte silmadega staari ja raputas pead. "Ei," keeldus ta, vaadates siis kiirelt ka tänaval ringi. Ta ei soovinud mitte millegiga uhkustada, samuti kartis ta ka kohe sealsamas suud paotada selleks, et mõni laulev sõna kuuldavale tuua.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 8, 2010 23:05:46 GMT 3
Romeo turtsatas. Chelsea reageering oli nii... armas. "Oh please please pleaseee..." tegi noormees kutsikasilmi. "Kui sa siin ei julge, siis minugipoolest - lähme mu stuudiosse ja saad vooderdatud seinte vahel laulda."
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 8, 2010 23:13:48 GMT 3
Chelsea ei teadnudki miks Romeo soovis nii väga temaga duetti laulda. Kuid nüüd tundis ta endas kiusatust. See oli ju siiski üks tema soovidest kunagi olnud ning praegu võis ta seda kasvõi käega puudutada! “Sul on oma stuudio?“ ei varjanud ta ka oma üllatust, noogutades mõni hetk hiljem. “See ei tee sulle tüli, ega?“ uuris ta, kartes, et noormees võis seda välja pakkuda ainult haletsusest.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 8, 2010 23:23:20 GMT 3
Romeo noogutas. "Jah, mul on oma stuudio. Ei, see ei tee mulle tüli - kuidas saakski teha?" Ta tahtis neiu häält kuulda just sellepärast, et Chelsea seda ise maha tegi. See ei saanud ju nii hull olla. Noormees tõstis taas topsi suule, et see tühjaks juua.
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 8, 2010 23:27:39 GMT 3
Punapea ohkas vaikselt. Ta ei hakanud seda enam tagasi lükkama kui tema küsimus tundus juba kui nõusolekuna. Samuti soovis ta ju tõesti kõik läbi proovida, niisiis, miks ka mitte? “Kuna sa sinna lähed?“ küsis ta. See oli ju siiski Romeo stuudio ja ilma omanikuta ei saaks ta ilmselt ju sissegi. Samuti ei olnud tal laulmisega kuhugi kiiret.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 8, 2010 23:38:33 GMT 3
"Ma lähen sinna niipea, kui keegi põhjust annab. Praeguses olukorras - miks mitte kohe?" Romeo kortstas tühja topsi kokku, tõusis ja viskas selle prügikasti poole. Skoor.
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 8, 2010 23:53:59 GMT 3
“Kohe?“ küsis näitsik üllatunult, kuid tõusis samuti püsti, vaatamata tegelikult prügikasti poolegi, kuigi Romeo oli täpselt kokkusurutud topsi sinna sisse visanud. “Kus see asub üldse?“ uuris ta, vaadates seejärel ringi. Ta hakkas nüüd taas kartma. Mis siis, kui seal läheb midagi untsu ja mis veel hullem – tema hääl ei meeldigi kellegile?
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 8, 2010 23:56:04 GMT 3
"Minu katusekorteris. Mul on oma erastuudio, kuhu saan ainult mina - ja mõned valitud inimesed, kui ma seda tahan." Romeo silmitses Chelseat. "Mis on? Sa näed välja, nagu oleksid kummitust näinud."
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 8, 2010 23:58:32 GMT 3
Chelsea ohkas taas. Seekord küll kergendunult, aga sellegi poolest... Nüüd tuli selline idee, et mis siis kui Romeole tema hääl ei meeldi? See rikuks ju tütarlapse tuju aastaks ära ja ta ei julgeks enam noorukile otsagi vaadata. Ega praegugi oli tekkinud tal suur ego langus, mistõttu üritas ta ka silmsidet vältida, kuid ta võpatas, naeratas ning vangutas pead. “Ei, ma olen lihtsalt mõtlik,“ lausus ta.
|
|
