|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 7, 2010 0:02:46 GMT 3
Kell oli kaks, kui Romeo Metropolitani juurde jõudis. Ta oli ostnud endale topsi kuuma lattét ja istus nüüd Metropolitani trepile, et seda juua. Tõepoolest - ta peab endale mingi korraliku töö leidma, mis ei tekita stressi. Näiteks... Ta oli alati tahtnud proovida ettekandjaks olemist. Igatahes parem kui orjapidajast ema käe all rabeleda.
OT: teema kinni
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 7, 2010 0:11:55 GMT 3
Käes aurav tops kuuma kakaod, leidis Chelsea ennast taas Metropolitan treppide juures seismas. Ta kandis oma tavapäraseid vabaaja riietusi milleks olid pikad, kuid õhukesed ja mustad teksad ning tavaline kitsas t-särk. Tema punased juuksed olid kõrgesse hobusesappa seatud ning suured ja ümarad päikeseprillid olid tema peakaunistuseks. Samuti puudus ka tema näolt meigikiht, mis oli tegelikult üsnagi ebatavaline temavanuse juures.
Järsku ta aga naeratas kui nägi tuttavat kogu eemal. Ta kõndis vaikselt sinnapoole, istudes peagi Romeo kõrvale maha. "Tere," lausus ta.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 7, 2010 0:14:53 GMT 3
"Oo, hei." Romeo naeratas sõbralikult. "Sasshiburi," lisas noormees ja muigas. Neiu ei saanud ilmselt aru, mida ta öelnud oli. Heitnud pilgu Chelseale, kergitas ta kulme. "Loomulik ilu - me likey."
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 7, 2010 0:19:30 GMT 3
Tegelikult oli näitsik üllatunud, et teda mäletatigi, kuid vaikis selle osa maha ning rüüpas oma kakaod, noogutades talle kergelt, olgugi, et ta ei mõistnud midagi mida too just ütles. Seejärel ta aga turtsatas vaikselt. Loomulik ilu... Ega näitsik polnudki eriti krohvi armastaja, pigem oli see ajaraisk. "Tore, et keegi märkab seda," lausus ta naljatlevalt, tõstes taas topsi suule.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 7, 2010 0:21:19 GMT 3
"Olles neli aastat oma üürikesest elust krohvi keskel veetnud, märkan ma sellist tegurit lennult," sõnas Romeo ja rüüpas lattét. "Tahtmatu refleks, ütleks ma."
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 7, 2010 0:31:00 GMT 3
"Su emale ei meeldi puhas ja originaalne nahk?" üllatus tütarlaps. Jah, ta mäletas küll Romeo modellindusest ning teda ka masendas, et noormehe ema kasutas poissi lihtsalt nii ära. Aga see oli elu ja see oli tema töö. "Tahtmatu refleks..." kordas ta kajana, muiates seejärel taaskord. Eks ta vist oligi üks neist vähestest, kes julgeisd oma nägu avalikkusele näidata ilma meigi ja muu värgita.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 7, 2010 0:34:59 GMT 3
Romeo kehitas õlgu, näol vabandav naeratus. "Selline on mu töö. Kui peab, siis peab." Ta nõjatus tahapoole, toetades ühe küünarnuki trepiastmele. "Natuke tuleb ju kokku hoida nende aega, kes neid pilte arvutis töötlevad," lisas noormees seejärel lõbusalt.
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 7, 2010 0:37:23 GMT 3
Chelsea haigutas kergelt, tõstes käe suu ette. Modellindus ei kuuluks mitte mingil juhul tema hobide hulka, kuid sellegi poolest sooviks ta selle ka kunagi ära proovida. Lihtsalt selleks, et tunda seda, mida tunnevad tõelised modellid. Kuid aega selle asjaga ja ta ei sobiks üheks neist. "Nad nagunii töötlevad neid pilte kõige rohkem pool tundi," lausus ta asjalikult. Tema isegi töötles pilte ja kujundas programmidega palju asju, niisiis oli tema juba selliste asjadega kursis.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 7, 2010 0:39:13 GMT 3
"Võimalik," ütles Romeo mõtlikult, suunates oma pilgu taevasse. "Ma pole sellega kursis. Aga kui fotodel on näonahk korras, siis ei pea nad oma tööajale lisama veel ühte pooltundi, sest grimeerija ei teinud oma tööd."
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 7, 2010 0:52:01 GMT 3
Chelsea ei hakanud vaidlustama midagi. Tema ju ei teadnud kogu seda koormust. Millegi eest neile fototöötlejatele ju siiski maksti, mis tähendas, et siiski andsid nad endast parima. Ta tõstis oma kakao huultele ja rüüpas sealt paar kuuma lonksu enne kui selle kivisele astmele asetas. "Mis sind siia tõi?" uuris ta. Ta ei teadnud küll kuidas Romeol fännidega lood olid, kuid ilmselt sai ta omale neist vaba päeva.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 7, 2010 0:56:32 GMT 3
"Ma käisin potentsiaalset töökohta otsimas," sõnas Romeo. Ta oli oma silmad sulgenud ja nautis kerget tuult, mis üle nende pühkis, leevendades keskpäevapäikese kõrvetavaid kiiri.
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 7, 2010 13:06:02 GMT 3
Punapea kulmud kerkisid kergelt ning ta vaatas Romeo poole. Potentsiaalset? Ta ei osanud pakkuda midagi noormehele sobivamat kui modell. Või siis pole ta lihtsalt noorukit nii väga ette kujutanud, sest ka tema oli omale üks päev huvi pärast ajakirja muretsenud, kus tema pildid sees olid ning pidi endamisi üllatuma. Talle sobis see töö. "Õnnestus?" uuris ta, lootes, et vastusega annab ta ka oma soovitud töönime ka üles.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 7, 2010 16:19:43 GMT 3
Romeo noogutas kergelt. "Cafe Legato'l on ettekandjatest puudus ja nad olid nõus mind palkama," sõnas noormees. "Pealegi on seal kitarr ja see tähendaks, et ma saaks vanu häid aegu meelde tuletada, lauldes laule, mis mind Euroopas edetabelite tippu viisid." See oleks kaks kärbest ühe hoobiga - ta ei olnud tükk aega leidnud endas motivatsiooni taas pill kätte võtta ja ka Ameerikas oma häälega laineid lüüa. Nüüd võis see kõik muutuda..
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 8, 2010 0:20:12 GMT 3
Chelsea kergitas kulme, kuid naeratas kergelt. “õnnitlen sind esimese töökoha puhul,“ vastas ta. Ta ei teadnudki mitmes ta on kes sai üldse teada, et Romeo sai omale uue töökoha ja kuidas tolle ema üldse reageerib selle peale. Võib-olla ei olegi ta nii rõõmus, et tema poeg ja samal ajal ka modell muretses omale uue töökoha. “Nüüd hakkan ma sealt iga päev kakaod ostma,“ lausus ta, tõstes oma topsi huultele. See võis tunduda küll tögamise, aga tegelikult käis tüdruk sealt pärast kooli iga päev läbi, tellides sealt kojuminekuks sooja kakao.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 8, 2010 1:38:06 GMT 3
Romeo naeratas. "Mis veel parem - mul on piisavalt aega, et saan jätkata nii modellitöö kui jalgpalliga ja selle kõrvalt käia veel kohvikus tööl. Mul ongi liiga palju vaba aega." Noormees jõi veidi oma kohvist. "Ja ehk leiab sealt innustust, et taas laule kirjutama hakata..."
|
|
