At fourteen hundred

[Romeo L. Byron]

"Sa võid mõelda ka kõndides. Tuled?" Romeo sirutas Chelsea poole käe, näol sõbralik naeratus. Tüdruk paistis kõhklevat - miks? "Kui midagi on valesti, siis ütle mulle, mõtteid lugeda ma ju ei suuda."

[Chelsea Juliet]

Chelsea noogutas ning veelgi rohkem kõheldes, vaatas ta käe poole. Talle meenus ka see, et Kate oli just Romeole vihjanud ning juba teadmine, et ta võiks hoida parima sõbranna unistuste poisiga käest kinni pani teda ennast hukka mõistma. Huulde hammustades, ta vangutas pead ning hakkas trepist alla astuma. "Su kodu pole siit kaugel, ega ju?" küsis ta, tõstes seejärel oma kakao tagasi huultele.

[Romeo L. Byron]

See käesirutamine oli küll mõeldud sümboolse žestina, aga see selleks. Noormees järgnes neiule. "Pole palju minna. Mõni kvartal kõndimist, kui sedagi."

[Chelsea Juliet]

Olgu see käesurumine mis tahes, Chelsea oli sellest keeldunud ja nii tundis ta ennast paremini. Ta jättis endast niigi sageli vulgaarse mulje ja palju ta ennast alahinnata ei soovinud ka. Ta ei vastanud Romeole midagi vaid jooksis trepist alla, hoides kakaotassi endast veidike maad eemal ning peatus all, vaadates seejärel seljataha, et näha kas nooruk on ikka tulemas.

[Romeo L. Byron]

Romeo seisatas Chelsea juures. "Follow me," sõnas ta ning hakkas kõndima suunas, kus oli tema korter.

[Chelsea Juliet]

Chelsea ei jäänudki ootama, vaid hakkas koheselt Romeole järele kõndima, rüübates samal ajal oma kakaod. Oli see ikka hea idee minna ja laulda? Ta tõesti ei soovinud, et noormees kurdistuks või veel hullem, tema häält üldse vihkama hakkaks. Kuid tagasi minna oli vist juba hilja.

[Romeo L. Byron]

Kõndides pööras Romeo end Chelsea poole, liikudes selg ees. "Hey, cheer up. Sa oled nii mossis. Naerata veidi."

[Chelsea Juliet]

Chelsea kergitas veidi pead ning vaatas Romeole üllatunult otsa, kuid naeratas siis talle laialt, kui kuulis tolle palvet. “Ma pole mossis,“ vaidlustas ta, tehes paar suuremat sammu ning jõudis nooruki kõrvale. “Ma olen lihtsalt mõtlik,“ lisas ta tähendusrikkalt.

[Romeo L. Byron]

"Vot see juba läheb," teatas Romeo, kui nägi Chelsea naeratust. "Tõsised inimesed pole ilusad. Rõõmsad inimesed seevastu on." Noormees pani käed pükste taskutesse ja kõndis edasi, sõbralik ilme näol.

[Chelsea Juliet]

“Ma polegi kunagi ilus olnud ning ei kavatse järelikult selleks saada ka,“ lausus punapea rahulikul toonil. Ilu ei olnud teema mille peale ta solvuks. Peagi langetas temagi pilgu ning rüübates vahetevahel oma kakaod, kõndis ta Romeoga enamasti samas rütmis ja kiiruses edasi.

[Romeo L. Byron]

Romeo kuulas Chelseat, pea veidi viltu. "Aga sa võiksid proovida. Kaamera armastaks sind, rääkides oma modellitunnetuse alusel," sõnas noormees mahedalt. "Sul on suurepärane rüht ja piisavalt pikkust, et olla modell."

[Chelsea Juliet]

Punapea pööritas kergelt silmi. Ta oli isegi kord käinud fotosessioonil ning paistis, et seal keegi ei olnud tema tulemustega rahul. See oli ka tema ego alla viinud sest ometigi oleks ta saanud seal oma modellinduse karjääriga alustada. Kuid selle jättis ta mainimata. Isiklik elu ja oma asjad. “Ma arvan, et ma jätan selle osa vahele,“ lausus ta mõne aja pärast, toon mõtlik. Muidugi saaks ta modellina reisida kohutavalt palju ja saada palju uusi tutvusi, kuid mida see ikka tema elus muudaks? Sellegi poolest leiaks ta endas midagi, mille üle nukrutseda.

[Romeo L. Byron]

"Eks sa ise tea," sõnas Romeo õlgu kehitades. "Mu emps satuks sinust küll kohutavasse vaimustusse, aga see on sinu otsustada." Ta suunas pilgu taevasse, kus oli vaid mõni üksik pilv kesk sinavat taevast. Chelsea enesehinnang oli madal, väga madal, aimas noormees.

[Chelsea Juliet]

Punapea noogutas kergelt, oletades, nad olid selle teema praeguseks seljataha jätnud. Ta isegi ei teadnud kuidas enam kommenteerida seda osa kui Romeo mainis oma ema, kes oleks temast vaimustusse sattunud. Chelsea ei olnud isegi fotogeeniline, rääkimata siis nende sessioonidest. Ta ohkas vaikselt, sulgedes korraks silma. Oma oletustega ei pannudki Romeo mööda, mis sellest, et ta ei olnud oma mõtteid avaldanud.

[Romeo L. Byron]

Mõne aja kõndinud, suundus Romeo ühe kõrge hoone peaukse poole. Uksehoidja tervitas teda, puudutades oma vormimütsi nokka. Noormees viipas Chelseale, et neiu edasi tuleks, ja seisatas ühe lifti juures, vajutades selle nuppu.