|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 15, 2010 3:45:43 GMT 3
"Kelle peale, ei tea?" küsis Romeo turtsatades. Chelsea oli tõesti tobe.
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 15, 2010 3:47:05 GMT 3
“Nende peale, kes oskavad armastada ja keda armastatakse vastu,“ lausus ta, trummeldades oma sõrmedega vastu oma põlvi. “Olgu, tõesti, ära pane tähele. Usun, et see on vist liiga isiklikuks kiskunud. Anna andeks,“ sõnas ta vaikselt ja kergitas ennast pisut. Oleks vist aeg lahkuma hakata. Ta juba teadis isegi, et jätab endast tobeda mulje.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 15, 2010 3:49:10 GMT 3
"Sulle oleks tõesti ühte hea-tuju-teraapiat vaja," lausus Romeo. "Või kahte. Või kolme, sest ühest võib väheks jääda." See oli naljaga öeldud. Nähes, et Chelsea end püsti ajama hakkas, küsis noormees kulme kergitades: "Lähed juba?"
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 15, 2010 3:51:05 GMT 3
Neidis noogutas aeglaselt. “Ma olen sulle piisavalt palju ebamugavusi tekitanud,“ sõnas ta vaikselt ning väljus mullivannist. Ta pani omale särgi tagasi selga, nööpides selle kiirelt ja osavalt kinni. Ta oli ju tõesti jäänud nooruki juures täis ja samuti veel ka draamatsenud just.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 15, 2010 3:52:41 GMT 3
"Tule taevas appi." Romeo ronis mullivannist välja ja võttis selle kõrvalt räti, ulatades ühe ka Chelseale. Enda omaga kuivatas ta näo. "Sa ei ole mulle mingeid ebamugavusi tekitanud, okei?"
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 15, 2010 3:54:27 GMT 3
“Kuidas oleks selle purju jäämisega?“ küsis ta sarkastiliselt. Ta teadis isegi kui tüütud said olla inimesed, kes ei olnud kaine mõistuse juures. Ta võttis rätiku vastu ning pühkis sellega kiirelt oma reied ja sääred kuivaks ning seejärel libistas seeliku selga. “Anna andeks, ma ei tea mis minuga on, aga ma lihtsalt ei oska olla enam,“ sõnas ta vaikselt, tõmmates seeliku luku kinni.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 15, 2010 3:56:47 GMT 3
Romeo kuivatas end rahulikult. "Ma olen seda juba öelnud, et see pole mingi probleem. Probleemi ei tekkinud ju." Ta tõmbas teksad taas jalga. "Andeks antud. Aga sa võiksid proovida olla veidi rõõmsameelsem, siis oskaksid olla," lausus noormees ja naeratas.
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 15, 2010 4:10:55 GMT 3
Rõõmsameelsem. Ta naeratas Romeole laialt, mis sellest, et veidi küll sunnitult, aga sellegi poolest. Ta naeratas! “Nii?“ küsis ta vaikselt, kaodates oma ideaalse maski.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 15, 2010 4:13:03 GMT 3
"Novot. Ja nüüd pea meeles alati naeratada." Romeo lootis, et Chelsea veidi ka ise mõtleb ja tema juhendust sõna-sõnalt ei võta, vaid kasutab natuke improvisatsiooni. "Ära ole koguaeg nii negatiivne," sõnas ta T-särki selga tõmmates.
|
|
|
|
Post by Chelsea Juliet on Jul 16, 2010 23:55:10 GMT 3
Neidis hingas sügavalt sisse. Positiivne olla... Jah, ta saaks sellega hakkama küll. "Ma pole negatiivne," vaidles ta vastu, tõmmates samal ajal oma põlvikud jalga. Ta oli küll ja kuidas veel. Noormees lihtsalt ei olnud teda rõõmsana näinud.
|
|
|
|
Post by Romeo L. Byron on Jul 18, 2010 23:30:24 GMT 3
Romeo ajas juuksed kuidagimoodi sassi, nii et need turri hoidsid. "Aga sa ei näita välja, et suudad ka positiivne olla," lausus ta. "Vähemalt pole mulle sellist muljet jäänud."
|
|
