At fourteen hundred

[Chelsea Juliet]

Tütarlaps kergitas pisut kulme, mõmisedes alguses vaikselt omaette, nõustudes sellega, et siin võis tõepoolest öö läbi istuda ja ära ka ei tüdine. Kuid siis ta muigas ning vaatas Romeo poole. "On su käed-jalad koguaeg tegevusi täis?" küsis ta vaikselt, lastes peal tagasi kuklasse vajuda.

[Romeo L. Byron]

Romeo libistas end rohkem vette ja sulges silmad. "Võib ka nii öelda," lausus ta, nautides vee mullitamist ja soojust. "Nagu orav rattas."

[Chelsea Juliet]

"Tegeled sa millegi väga tähtsaga?" tundis ta huvi, naeratades taas endamisi. Hooliv nagu ta tegelikult seda oli, soovis temagi ju teada väga paljusid asju ning anda nii palju abi kui võimalik.

[Romeo L. Byron]

Romeo toetas pea vastu mullivanni serva. "Töö on ju tähtis. Hobid on tähtsad. Ja minu jaoks on ka autod tähtsad. Nii et, vastuseks sinu küsimusele - jah, ma tegelen millegi väga tähtsaga."

[Chelsea Juliet]

Taaskord kallutas Chelsea oma pead nii, et näha noorukit täpsemalt. "Tüdrukute lantimisega?" küsis ta kulme kergitades. Mis sai ikka olla tähtis poiste jaoks kui mitte tüdrukud?

[Romeo L. Byron]

Romeo avas silmad. "Millest sa räägid? Tüdrukute lantimisega? Kas ma olen seda nägu või midagi?" küsis ta. Kuidas küll suutis Chelsea alati naelapea pihta tabada?

[Chelsea Juliet]

Näitsik kallutas pea veidi küljele ja kehitas õlgu. "Ei, sa pole seda nägu, kuid minuarust kasutad sa oma omadusi ära. Ilu, võlu ja oma andekust..." loendas ta rahulikult. Ise ta aga ei osanud öelda, kas ta oli langenud sinna võrku kuhu noormees püüdis kõik oma tüdrukud.

[Romeo L. Byron]

Järsku Romeo turtsatas. "Tahad sa öelda, et oled minu ilu, võlu ja andekuse ohvriks langenud, tsiteerides?" küsis ta lõbustatult.

[Chelsea Juliet]

Punapea kergitas pisut oma kulme, kuid vangutas ohates pead:“Ei,“ vastas ta vaikselt. “Minuarust pole armastust olemas,“ sõnas ta, neelatades raskelt. Keegi ei vaadanudki tema poole ju.
“Jah, ma tean, ma ütlen neid sõnu sellepärast, et ma pole seda kõike veel kogenud, kuusteist on ju siiski tatika vanus, kuid sellegi poolest... Ma olen lugenud arvamusi, kommentaare ja seda kuidas inimesed tunnevad ennast pärast seda kui kõik läbi on, ma kahtlen kas ma soovin seda üldse tundagi,“ lausus ta vaikselt. Vähemalt oli Kate'l vedanud, mis sellest, et Romeo jahtiski tüdrukuid.

[Romeo L. Byron]

"Mida sa ajad." See polnud küsimus. "Kuueteistaastased pole mingid tatikad. Mõni mats kaotab selles vanuses süütuse - ja ma ei räägi endast." Romeo tõstis käe, et silmile vajunud tukk kõrvale lükata. "Armastuses pole midagi halba. See on hoopis fantastiline tunne."

[Chelsea Juliet]

Neidis hoidis vaikset ohet tagasi. Kaotavad süütuse. “Mind süütus eriti ei huvitagi,“ lausus ta vaikselt. Väga paljud tüdrukud hindasid seda ning soovisid selle kinkida neile, keda nad tõesti armastavad, kuid chelsead see tõesti eriti ei huvitanud. Tal olid omad asjad ja selleks oli haridus ning stipendium.
“Fantastiline tunne...“ pomises ta veelgi vaiksemalt. “Väga paljud aga ei näita välja, et ei tunne tegelikult armastust selle inimese vastu kellega ta näiteks koos elab. See murrab väga paljusid südameid hiljem ning jälle, nõme ja mõttetu, pealegi veel õnnetu, armastus.“

[Romeo L. Byron]

"See on nende oma asi ja sa ei peaks oma pead nende pärast vaevama," sõnas Romeo. "Kui sa pidevalt teiste pärast muretsed, siis ei jää sul enda elu jaoks aega ja nii loodki arusaamise, et armastus on kõike, mida mainisid."

[Chelsea Juliet]

Näitsik langetas korraks pilgu ning tõstis selle mõne aja pärast taas, vaadates noorukit altkulmu. “Aga kas ei ole siis?“ küsis ta vaikselt. Temal olid omad põhjused miks ta nii rääkis. Perekond.
Tema vanemad olid töösõltuvuses. Nad olid palganud kasvataja, keda ei huvitanud Chelsea absoluutselt, ainult abistas teda kodutööga, mis oli ka vanemate palve. Nad ju tahtsid, et tüdruk saaks hea töö. Muidugi tahtis seda ka neidis ise, kuid mitte sellisel viisil. Ta oli ju kogu aeg üksinda olnud.

[Romeo L. Byron]

Hakkas jälle peale. Polnud vahet, kas Chelsea oli purjus või kaine - purjus peaga ajas ta oma jonni ja püüdis oma tahtmist saada, kainelt aga tusatses ja käitus, nagu oleks kogu maailm tema õlgadel. Ja tema vastu. Ainus, mis oli neidu peatada suutnud, oli tema suudlus. Aga praegu ei saa riskida, ükskõik kui väga talle riskimäng ka ei meeldinud. "Ei ole jah. Võta oma mustad prillid eest ja vaata ise," sõnas Romeo.

[Chelsea Juliet]

Muigvel suuga, tegi ta säärase liigutuse nagu eemaldaks oma päikeseprillid ning vaatas silmi pilgutades ringi. “Mitte midagi ei läinud paremaks,“ lausus ta vaikselt, kuid ohkas seejärel taas. “Anna andeks... Ma lihtsalt... arvan, et olen kade,“ sõnas ta kulme kibrutades.