At fourteen hundred

[Romeo L. Byron]

"Oh, muidugi." Romeo kummardus ühe tumepunase karbi kohale, avas selle ja sobras veidi plaadiümbriste seas. Ühe tühja leidnud, võttis ta CD Chelsea käest ning pani selle ümbrisesse. "Vot nii." Ta andis plaadi neiule tagasi ja võttis oma klaasi, et sellest juua.

[Chelsea Juliet]

Chelsea jõi kogu klaasi tühjaks ja asetas selle klaviatuurile, olles kindel, et kogu see asi on nüüdseks juba välja lülitatud. Ise ta aga pööras oma pilgu kiirelt kõrvale ja vaatas Romeo poole, naeratades seejärel laialt ja eemaldus klaviatuuri lauast. Koheselt lõi ta ka tuikuma ning alles siis ta mõistis, et ta oli tegelikult purju jäänud sellest vähesest alkoholikogusest. Kuid nagu alati, ta ei mõelnud eriti sellele ning läks noormehe seljataha, pannes käed talle ümber ja toetas pea talle õlale.
“Ma tahan selga,“ lausus ta ning hoiatamata, hüppas ta lõbusalt noorukile selga, surudes oma põlved tolle külgedele.

[Romeo L. Byron]

"Hopp!" Romeo pani käed Chelsea põlvede alla, et neiu tema seljast sama ootamatult maha ei pudeneks, nagu ta oli tulnud. "Ja mis eesmärgil see oli?" küsis ta üle õla kiigates. Chelsea hingeõhk lõhnas alkoholi järele.

[Chelsea Juliet]

Häbelikkusest ei olnudki enam märki. Ta küll avastas vana Chelseana, et ta on Romeo seljas, kuid ei hakanud midagi tegema selleks, et maha tulla. Tema jalad olid küll nõrgad ning põlved värisesid, kuid see oli hea. Ta ei olnud kunagi sellist tunnet tajunud ning esimene kord oli... Esimene kord!
“Ma ei tea. Võib-olla ma olen õnnelik,“ arutas tütarlaps endamisi, toetades taas pea nooruki õlale. “Olen ma väga raske?“ uuris ta järsku.

[Romeo L. Byron]

"Ehei ole," hakkas Romeo naerma. Nii et alkohol oli üks vähestest võimalustest Chelsea end hästi tundma panna. "Ja mistarvis sa nii õnnelik oled, et esimesele ettejuhtuvale inimesele selga pead hüppama?" küsis ta lõbusalt.

[Chelsea Juliet]

“Ma sain oma esimese laulu salvestatud!“ lausus punapea rõõmsalt. See ei olnud ju väga kaua aega kui nad seda tegid. Kõigest viis minutit tagasi. Raske oli ka unustada seda, et tema edu võis olla vaid paari päeva kaugusel! Teaks ta vaid mõnda head stuudiot kuhu minna... Kuid see selleks. Ta mõtleb selliste asjade peale kui ta on kainem. “Kas sina ei ole siis õnnelik?“ uuris ta, keel kuidagi pehme.

[Romeo L. Byron]

"Muidugi olen." Romeo kohendas oma asendit, et Chelsea maha ei pudeneks. "See on siiski suur saavutus ja kui sa plaadilepingu saad, on see fantastiline."

[Chelsea Juliet]

Tütarlaps ühmas midagi mõistmatut ning kergitas oma pead. “Ma tahan veel juua,“ kuulutas ta viimaks. Ta vähemalt lootis, et viimasest peost on noormehel küll midagi alles jäänud... Või siis lubab ta tütarlapsel baarikapi kallale minna.

[Romeo L. Byron]

"Kas suudad ise kõndida või pean ma sind alla tassima?" küsis Romeo muiates. Chelseal paistis olevat madal alkoholitaluvus, kui neiu juba praegu normaalseid sõnu moodustada ei suutnud. Vaevalt et tema jalad teda kandsid.

[Chelsea Juliet]

Tütarlaps kehitas vaid oma õlgu. “Kui sa jaksad,“ lausus ta. Arvatavasti oleks ta treppidest alla veerenud kui asi nendeni läheks. Liftis vajuks ta lihtsalt pikali ja ei saaks aru kus ta on. Jah, ta oli madala alkoholitalutavusega, kuid seda ei saanud ju kohe muuta.

[Romeo L. Byron]

"Miks ma ei jaksa." Romeo pööras end ukse poole ja hakkas kõndima. "Võibolla oleks parem, kui ma su sülle võtaks, sest ukseavad pole eriti kõrged ja sa võid pea ära lüüa," pakkus noormees.

[Chelsea Juliet]

Öeldu jõudis Chelseale küll aeglaselt kohale, aga ta noogutas ning ronis Romeo seljast maha, vajudes pooleldi põlvili, kuid kuna ta hoidis endiselt ühe käega nooruki õlast kinni, suutis ta ennast kiirelt püsti ajada ja tema kõrvale vedada. “Vist nii oleks parem,“ arvas ta, oskamata midagi tarka suust väljagi ajada.

[Romeo L. Byron]

Romeo võttis Chelsea sülle - neiu polnud tõesti raske - ja kandis ta keerdtrepist ettevaatlikult alla. Jõudnud alumisele korrusele, pani ta näitsiku elutoa diivanile istuma ning läks talle uut jooki tegema. Neiu oli nii ise tahtnud - vägisi ta teistele alkoholi sisse ei joodaks. Viina ja Coca-Cola andis ta Chelseale ning toetas end diivani ees seisva klaaslaua servale.

[Chelsea Juliet]

Kõik möödus Chelsea jaoks kiirelt. Ta isegi ei pannud eriti tähele kui Romeo oli ta sülle haaranud ja alla viinud. Samuti oli ta silmad kinni pannud ning lasknud peal ringi käia. Juba siis kui ta kuulis nooruki sõnu, avastas ta, et istub diivanil ja tema käes on klaas segatud viina ja kokaga. Selle tõstis ta aga suule, rüübates paar suurt lonksu ning langetas käe. “Suur aitäh,“ lausus ta rõõmsalt, lastes peal seejärel kuklasse vajuda, lubades silmadel taas kinni vajuda. Ei, ta ei olnud unine. Lihtsalt alkohol oli sellise mõjuga.

[Romeo L. Byron]

"Palun väga." Kuigi Romeole ei meeldinud alkohol, ei teinud ta praegu teist nägugi. Noormees silmitses Chelseat. "On sinuga kõik korras?"