Mõtlemas

[Eric Singer]

Takso hakkas sõitma ning Eric sulges oma silmad. ,,Sõbrad on mõnes mõttes tähtsamad, kui perekond, kas tead? Perekond jääb sulle alatiseks, aga sõbrad tulevad ja lähevad.'' Noormees ohkas siis korra ja sõnas õlakehitusega: ,,Mul pole aimugi, aga ma olen kindel, et ta on kusagil oma sõpradega jälle.'' Noormees hoidis oma silmi ikka suletuna ning tal oli sellest auto raputamisest juba süda pahaks läinud, kuigi nad olid ainult paar minutit sõitnud.

[Marla Singer]

Marla noogutas, see oli mõnes mõttes tõis, kuigi südames jäi Eric Marlale alati kõige tähtsamaks. Neil oli omavahel kõige tugevam side. Tüdruk ei pannud tähele, et Ericul paha oleks või midagi, sest ta vahtis eesistme seljatuge ja mõtles.

[Eric Singer]

Eric ohkas vaikselt ja sulges oma silmad. Ta pea valutas tugevalt, tal oli halb olla ja ta oli väsinud. Kõige rohkem oleks ta magama tahtnud jääda, kuid ta teadis, et hetkel on see võimatu.

[Marla Singer]

Varsti peatus tako haigla ees, Marla oli juba enda raha välja otsinud ja viskas selle juhile. "Tagasi pole vaja," lausus ta ja avas siis ukse, ronides masinast välja. Siis jäi ta Ericut ootama, et koos sisse minna.

[Eric Singer]

Eric ohkas õrnalt ja avas oma silmad, kui auto peatus. Ta väljus autost ja vaatas telefonilt kella. Neil oli pool tundi veel aega. ,,Lähme katusele,'' sõnas noormees vaikselt ja vaatas Marla poole. ,,Ma tahaks ühe suitsu teha enne seda neetud ülevaatust. Mulle jäi vist külge see...'' Noormees ohkas vaikselt ja vaatas tüdrukut õrna muigega, oodates Marla vastust.

[Marla Singer]

Marla noogutas, tema ei olnud keelaja, et venda keelata suitsetamast. Vaadates seda milline ta ise oli.. õõh. Nüüd võttis ta suuna siiski haigla sisemusse, et liftiga viimasele korrusele sõita ja siis sealt edasi katusele ronida. Haigla oli väga kõrge.

[Eric Singer]

Eric naeratas õrnalt ja järgnes oma õele katusele. Katusele jõudes, pani poiss ühe sigareti suhu ja süütas selle. Ühe mahvi tõmmates, vaatas poiss enda ees olevat tänavat ja toetas ennas vastu käepidet. ,,Aah... Huvitav, millal mind siia sisse kirjutatakse...'' pomises noormees vaikselt ja tõmbas veel ühe mahvi. Ta pööras tänavale selja, toetas ennast vastu käepidet ja vaatas taeva poole.

[Marla Singer]

"Nad kirjutavad sind siia sisse?!," küsis Marla, saades iga hetkega järjest uute üllatuste osaliseks. Tema tuju ei olnud kunagi nii sitt olnud ja mitte kunagi varem ei olnud ta niimodi kartnud. "Nagu..enne lõikust juba?!" Tüdruk sammus venna kõrvale ja süütas samuti suitsu.

[Eric Singer]

Noormees muigas õrnalt ja sõnas rahulikult, taeva poole vaadates: ,,Enam vähem.'' Noormees ohkas siis ja ringutas ennast. ,,Otta siin, ma käin ruttu all korrusel vetsus ära,'' sõnas Eric naeratades ja kõndis siis ukseni, mis viis trepidele. Ukse enda järgi sulgedes ohkas noormees vaikselt ja toetas ennast korraks vastu ust. ,,Sorry, kuid ma ei saanud sulle täit tõde rääkida...'' mõtles Eric endamisi ja sulges korraks silmad ja hakkas siis trepist alla minema. Arsti koridoris nähes läks Eric tema juurde ja puudutas tolle õlga. ,,Ah, sa oled juba siin?'' küsis arst ja jätkas: ,,Ma pidin sulle just helistama. Kas sa oled selleks valmis?'' Eric muigas õrnalt ja sõnas vaikselt: ,,Kui hull see ikka saab olla?'' ja läks siis arstiga kaasa.

[Marla Singer]

Marla toetas ennast vastu äärt ja noogutas Ericule, kahtlustamata midagi. Kuid, kui ta oli juba suitsu ära teinud ja vähemalt 5 minutit oodanud, viskas tal kopa ette ning tüdruk läks katuselt ära, sammudes mööda koridore. Ta ei leidnud Ericut kusagilt ning viimaks peatas ta ühe arsti ja küsis: "vabadnage, kas te teate, kus võiks olla Eric Singer?" Ta oli ajukirurgia osakonnas, sest kust mujalt ta oleks võinud venda otsida?!

[Eric Singer]

Arst vaatas tüdruku poole ja vaatas siis lehti enda käes. ,,Eric Singer? Tal algas operatsioon 5 minutit tagasi,'' sõnas arst ja lahkus siis. Hetk hiljem kiirustasid üks mees ja üks naine Marla ja arsti poole ning nende ema embas tugevat Marlat, ise nuuksudes. Craig oli tõsise ja kurva näoga ning vaatas, kuidas arst neist eemaldus, midagi ütlemata.

[Marla Singer]

"Ei," pomises Marla endamisi ja virutas rusikaga vastu seina, mida ta hetk hiljem kahetses, sest sein oli kivist ja ta lõi enda nukid paiste. "Fakk," karjus ta siis ja nii mõnigi arst saatis talle väga vihase pilgu. Miks sa mulle ei rääkinud. Marla lasi emal ennast kallistada, kuid hoidis ise lihtsalt käsi paigal. Seejärel libistas ta ennast ema haardest välja ja läks isa juurde. "Miks sa teda lõid. Sa ei tohtinud teda lüüa!," karjus tüdruk, ise juba nuttes. Ta oli isa rusikatega taguma hakanud, kuid mees vaid surus tüdrukt enda rinnale ning viimaks jäi Marla nuttes isa rinnale rahulikuks. "Kõik saab korda," korrutas isa ja silitas tütre pead.

Mõne aja pärast oli terve perekond istunud ning Marla vahtis lihtsalt tühja pilguga vastasseina. Op kestis veel.

[Eric Singer]

Mõni tund oli möödunud (isegi, kui nad rääkisid, ei kavatse ma seda siia kirjutada xD) enne, kui arst nende juurde tuli. ,,Singerid?'' küsis mees vaikselt ja vaatas kolme kogu enda ees. ,,Ma tahtsin öelda, et operatsioon õnnestus, aga me ei saa kindlad olla kõrvalmõjude üle enne, kui patsient ülesse ärkab. Te võite teda pari tunni pärast külastama minna. Ta palati number on 401. Samuti ei saa me kindlad olla, millal ta ülesse ärkab. Selleks võib minna tunde, kui ka nädalaid.'' Arst kummardas korra ja lahkus siis.

[Marla Singer]

Marla oli terve see mitu tundi seina vahtinud ja kui arst viimaks tuli, oli tüdruk kohe püsti. Ta teadis ka seda, et vanemad vennad olid haigla poole teel teistest linnadest, Alan lausa saksamaalt ja ka Mark oli olnud teel laagrisse, kuid nüüd oli ta juba teel tagasi koju, et venna juures olla. Tüdruk ohkas rahselt, kui kuulis, et nad võivad alles paari tunni pärast Ericu juurde minna. "Ma pean ära käima," ütles ta vanematele ja lahkus haiglast, tüdruk võttis suuna kodu poole. Ta tahtis Ericule asju tuua.

[Eric Singer]

Veel oli paar tundi möödunud ning nende vanemad tulid siis palatisse. Oli veel mõni tund möödunud enne, kui Eric oma silmad avas. Väljas oli juba täiesti pime ja kui ta lasi palatis pilgul ringi liikuda, oli see tühi. Ta proovis istuli tõusta, kuid loobus sellest mõttest koheselt. Poiss ohkas vaikselt ja puudutas oma pead, mis oli sidemetes. Noormees võttis laua pealt telefoni ja vaatas sealt uniselt kella. ,,Üksteist õhtul huh...'' mõtles noormees väsinult ja lasi oma käel langeda. ,,Kaua ma teadvuseta olin...? Mõned tunnid... Mitu päeva?''