Mõtlemas

[Marla Singer]

Pärast seda, kui terve nende pere oli Ericu juures ära käinud ja poiss oli vaid maganud, tuli viimaks kell pool 12 palatisse Malra. Ta asetas koti Ericu puhaste riiete ja pesemisasjadega aknalauale ja võttis siis toolil venna voodi juures istet. "Eric," lausus ta vaikselt, üsna nukral toonil.

[Eric Singer]

Eric oli oma silmi terve see aeg kinni hoidnud, et uuesti magama jääda, kuid see ei õnnestunud. Kuuldes, et uks lahti läheb vaatas noormees Marla poole ja mõtles siis lõbusalt: ,,Ma saan siin arvatavasti lõbutseda natukene...'' Noormees tegi sis oma mõlemad silmad lahti ja vaatas külma pilguga Marla poole. ,,Kes sa oled?'' küsis noormees vaikselt, külmalt ja uniselt. ,,Kus ma olen? Miks mu pea nii tugevalt valutab?'' Noormees hoidis oma külma pilku tüdrukul, oodates vastust.

[Marla Singer]

Marla võpatas, kui Eric silmad lahti tegi ja rääkima hakkas. "Ta on ilmselt lihtsalt väga väsinud," mõtles tüdruk ja naeratas, võttes siis vennal käest kinni. "Ma olen Marla, sinu kakskikõde ja sulle tehti just operatsioon, sellepärast." Tüdruk vaatas vennale otsa, uskudes, et nüüd tuleb talle jälle kõik meelde.

[Eric Singer]

Eric tõmbas oma käe tüdruku käest välja ning vaatas külmalt eemale. ,,Ma ei tea, kes sa oled ja palun ära puutu mind,'' sõnas poiss jahedalt. Tal oli tegelikult vägagi lõbus, kuid ta teadis, et tüdruk arvatavasti liialdab üle, kuid ta kavatses seda nautida, kuni saab. Ta teadis, et sellist võimalust tal enam arvatavasti uuesti ei tule.

[Marla Singer]

Marla võpatas jälle ja ta vaatas šhokeeritult vennale otsa. "Eric, kas sa ei mäleta midagi?," päris ta siis. Tüdruk tahtis juba karjuma pista, kuid suutis hetkel veel rahulikuks jääda. Hetkel.

[Eric Singer]

Eric heitis ühe külma pilgu tüdrukule ja viis siis selle uuesti mujale. ,,Ei ja ei taha ka mäletada,'' sõnas noormees kindlalt ja kirus end mõtteis. ,,Ma maksan selle eest veel kõrget hinda...'' mõtles Eric, kuid ei jätnud siiski järele. Ta proovis uuesti tõusta, kuid sai vaevu mõned sentimeetrid tõusetud, kui pikali jälle vajus. ,,Igatahes miks sa üldse siin oled?'' jätkas Eric siis jahedal toonil ja vaatas Marla poole. ,,Kas sa aru ei saa, et ma ei tunne sind ära?''

[Marla Singer]

Marla vaarus sammukese tahapoole, kui Ericule otsa vaatas ja tema silmadest hakkas pisarad voolama, siiski ei hakanud ta kõva häälega nutma. "Eric, ära ütle nii. Ma olen su kaksikõde. Marla. Püüa meenutada. Sul oli kasvaja ja nüüd tehti sulle operatsioon." Ma loodan, et see on mööduv, ma ei elaks seda üle, kui Eric mind enam ära ei tunneks. Tüdruk vaatas vennale nukralt otsa. "Ema ja isa olid ka enne siin..aga sa magasid ja nad läksid puhkama..sest nad olid mitu tundi siin ja Alan tuli saksamaalt kohale..ja Aaron tuli ka..." Tüdruk lootis, et Ericul on lihtsalt veel opi järgne asijandus, et see läheb kohe üle..

[Eric Singer]

Eric sulges oma silmad, et üllatust varjata. ,,Alan ja Aaron ka?'' mõtles noormees ehmunult. ,,Miks kurat neid üldse teavitati? Lollid vanemad... Või ehk tegi seda Marla?'' Noormees avas oma silmad uuesti ja viis siis pilgu tüdrukule uuesti. ,,Ma ju ütlesin, et ma ei tea neist kedagi. Ja ausalt öeldes ei taha ka teada,'' jätkas Eric jahedalt. ,,Ma proovin nüüd magama jääda, nii et ära sega mind.'' Eric sulges oma silmad ja pööras Marlale selja.

[Marla Singer]

"Olgu, jää magama," ütles Marla vaikselt. "Ma räägin arstiga..kõik saab korda. Homme näeme.." Eric oli selja keeranud ning järgmisel hetkel oli uks Marla taga juba kinni langenud, ta tahtis arstiga rääkida.

Tüdruk leidsiki Ericu doktori registreerimis laua juurest, mingeid dokumente täitmas ning pöördus tema poole. Marla ütles, et Eric oli ülesse äraganud just ja ta ei mäletanud midagi. Arst tahtis kohe Ericut üle vaadata ning võttis suuna palati poole, Marla talle järgi sibamas. Nad jõudsid kahekesi koos palatisse tagasi.

[Eric Singer]

Eric kuulis, kuidas palati uks kinni on ja pööras end kiiresti ringi. ,,Marla, oot-!'' hakkas Eric talle järgi hõikama, kuid valu tal peas peatas ta. Ta proovis end uuesti püsti ajada, kavatsemata alla anda. ,,Vittu, türa küll raisk!'' vandus Eric valjult, kui ta lõpuks püsti sai. Poiss tundis, kuidas ta pea rebeneb. Ta hingeldas tugevalt ja oli külma higiga kaetud. ,,Ma teadsin, et midagi sellist juhtub,'' mõtles noormes vihaselt ja puudutas oma sidemeid pea ümber. Need olid verised ehk haavad olid uuesti lahti läinud. Noormees pani oma jalad siis maha ja sulges silmad, püüdes maha rahuneda. ,,Neetud Marla, sa ei pidanud nii väga ülereageerima,'' pomises poiss vaikselt ja hingas siis sügavalt sisse ja välja, hakates nüüd proovima juba tõusmist.

[Marla Singer]

Arst märkas Ericut ja vajutas kohe nupule, mis kutsus õed siia. "Poiss, sa ei oleks pidanud tõusma!," ütles arst leebelt ja surus Ericu kohe voodile tagasi, surudes tema tilgutisse sütlaga tuimestit. Ericu haavad oli vaja uuesti üle vaadta. Õed tormasid ka palatisse ning Marla paisati teelt eest. Tüdruk lihtsalt vaatas ehmunud näoga enda venna poole ja seda, kuidas arst ja õed tema ümber toimetasid.

Mõne aja pärast oli Eric jälle voodis pikali, tal olid uued sidemed ümber pea ja talle oli erinevaid rohte antut, mis tegid teda uimaseks. "Eric?!," lausus Marla vaikselt, kui venna voodi juurde astus. Arst ei olnud midagi selle kohta maininud, et tema vend ei mäleta asju.

[Eric Singer]

Eric ohkas väsinult, kui arstid ta pikali lükkasid ja sidemed ära vahetasid. ,,Marla, sa igavene lollpea, ära usu kõike, mida sulle räägitakse,'' ohkas noormees lootusetult ega pööranud tähelepanu arsti õiendamisele. Ta vaatas Marla poole ja võttis siis tüdrukul käest kinni. ,,Ära muretse, minuga on kõik korras,'' sõnas noormees väsinult ja vaatas naeratusega tüdruku poole. Ta silmad hakkasid aeglaselt kinni vajuma ning lõpuks vajus ta pea samuti kõrvale, jäädes magama (tegelikult ta suri ).

[Marla Singer]

ot: eric, käi perse. Sa ei sure, lollakas

Marla võpatas ja ta oleks tahtnud Ericut läbi peksta hetkel. "Loll türapea!," kiljus ta siis rõõmsalt, mis pani omakorda arsti ja õed võpatama. "Ma sain sinu pärast šhoki peaagu ja oleks surnud," lisas ta siis ja võttis korraks venna käest kinni. Siis jäi Eric magama ja Marla naeratas. Ta teadis nüüd, et kõik on korras ja homme hommikul saab ta jälle vennaga rääkida. Arstid olid ikka veel Marla sõnakasutuse pärast šhokis, kuid nad lahkusid palatist. Marla jäi sinna veel mõneks ajaks istuma. Siis läks ta koju, et hommikul jälle platsis olla, kui Eric ärkab.

[Eric Singer]

OT: Ära vingu, ma ei sure (Kahjuks -.-)

Eric ärkas pärast mitut tundi tugeva peavaluga. Ta vaatas pooleldi avatud silmadega palatis ringi ja tõusis siis istuli. See oli küll valus ja ebamugav, kuid vähemalt talutav. Eric katsus oma sidemeid ning seekord olid haavad õnneks kinni jäänud. Ta võttis endale ühelt öökapi pealt veepudeli ja võttis sealt lonksu. Poiss ohkas vaikselt ja hõõrus oma silmi. ,,Kell on pool kuus hommikul...'' mõtles noormees, kui oma telefoni kapi pealt oli võtnud. ,,Kõht on kohutavalt tühi. Huvitav, kas peaksin Marlal midagi tuua laskma...'' Noormees ohkas siis veel korra ja sulges korraks oma silmad. Ta hakkas ennast siis aeglaselt püsti ajama ning hoidis tugevalt seinast kinni. Pärast kümmet minutit oli ta oma esimesed sammud ime kombel teinud ja läks siis esimese ukse juurde. Selle avades vaatas poiss sisse ja ohkas kergendunult, kui vetsu nägi. ,,Võib siis juba ära ka käia...'' mõtles Eric endamisi ja läks sisse ning lukustas ukse enda järel.

[Marla Singer]

Natuke enne kuut oli Marla kohal, tal oli kaasas terve suur kotitäis süüa, sest tema arust ei kõlbanud haigla toit kuhugile. Kui ta avastas, et Ericu voodi on tühi, sai ta esmalt šhoki, kuid siis kuulis ta WC'st hääli ja rahunes. Tüdruk võttis toolil istet ja jäi venda ootama.